flyfisher.ee

20 august traditsiooniliselt püügipäev

Käisin pealelõunat tiiru jõe ääres.
Paar läti kalameest olid paadiga käreda all , vaatasin nende tegemisi...
Püüdsin käredast paar harjusepulka...
Siis sikutasin käreda alt paar kopsakamat turba ...
Mehed paadis muutusid kuidagi närviliseks , panid õnged kõrvale ja hakkasid spinnaga vehkima...
Auto juurde tagasi jõudnud avastasin autokatuselt putuka näidise.

Olen juba mitu aastat hoogu võtnud, et tõsisemalt turba püüda. Paar aastat tagasi kui lennukapüügiga algust tegin, sai lõunas T.H-l külas käidud ja paar pisikest turba saadud. See oli aga pigem õnnelik juhus kui teadliku tegutsemise tulemus.
Eelmisel aastal ei käinud üldse turvavetel. Selle aasta juulis tegin siis esimese tõsisema käigu. Eraldi putukaid ei sidunud, musti nümfe oli niigi karbis ja ega mingit ekstra turvaputukat ei teadnudki. Loomulikult leiab netis palju variante, aga otsustasin kohapeal kõigepealt asja uurida. Sattusime muidugi sellisele päevale ,kus turb ei viitsinud end liigutada. Kontrolliks visatud saiad lasti üle ujuda ja mõned keerutused olid vaid saiatükkide all. T.H sai muidugi kolm/neli turba ikka kätte, aga mina jäin nupuks. Ei usu ,et keegi oleks viitsinud üldse minu putukate peale reageerida. Vähemalt ühtki võttu ma ei saanud.
Nüüd oli mõtteainet küll. Veidi seedimist, paar tundi telefoni vestlusi ja muidugi mõned uued putukad karpi. Juba esimesel käigul tutvustas T.H mulle nn. luuda. Mina viisakusest muidugi noogutasin ja kiitsin takka. Tegelikult ei osanud sellega midagi peale hakata. Kui aga Tom näitas, et sellega on võimalik kala saada, tekkis ka mul suurem huvi. Päris mõnede sidumisnõksude kohta ja sidusin esialgu kolm tükki karpi. Tahtsin nimelt kinnitust, et ka minu seotud „luuad“ ikka on kalale meeltmööda.
Ja teine käik jõele oli hoopis erinev sellest esimesest. Kell 5 oli Tallinnast start, kella 8 paiku sõitsime juba Tom-iga lõuna poole. Kala ja kanuutajad olid aktiivsed ( eriti need viimased). Kusjuures pea kõik kanuu ja paadimeeskonnad pidid ikka küsima: „ Kas võtab ka?“
Ilm oli palav ,seda mõnusam oli vees kahlata. Käisime erinevates lõikudes ja kala sain nii uppuva kui pinnakaga. Loomulikult ka „luuaga“. Päevaga olin väga rahul. Püük tõesti huvitav. Keerutusi, järgiujumisi oli, samuti võtte ja ka kalu, kes sai vabastatud. Veelkord tänud Tom-ile, kes mind selle kalaga sõbraks tegi.
Kindlasti püüan turba veel. Kahju ainult ,et need kenad lõuna jõed pealinnast nii kaugel on!

Ei tea kas seda just kalapüügiks lugeda aga kalapüüki toetavat tegevust sai tehtud küll. Jõeäärde jõudes oli vesi kõrge ja ei voolanud kuskile poole. Ega siis midagi kahlakad jalga ja 100 meetrit allavoolu naabrite juurde. Naaber oli kõvasti juurdeehitust teinud oma elamisele: Mina kui kade eestlane ikka lõhkusin kõik vundamenini maha: Vesi alanes kiiresti ja sai isegi natuke edutult ritva vibutatud. Järgmisel hommikul oli vesi jälle kahtlaselt vaikne ja tõúsnud. Ega midagi tagasi naabrile külla... öösel oli seal juba kõvasti tööd tehtud. Jäljed mudas viitasid, et vähemalt üks neist on selline 30+ kg tööloom. Kordasin tegevust! Peab vist naabrile ikka augu pähe rääkima, et selline priiskav juurdeehitus pole minu maitse

Täna pool päeva läti piiril .Võtsin kaasa Koh-i-noori . Esimesed paar tundi kulusid heitmisele , kala ei olnud aega püüda . Siis vahetasin kohta , tulin kodule vähe lähemale , vahetasin ridva vähe kõhnemaks .... ja sattusin harjuseparve peale . Harjus oli väike , nii 20-25 cm , aga neid võis püüda nii umbes ämbri jagu tunnis.

Kõigepealt tegin üleeile ühe nullitamisreisi merel ja kavatsesin just ööbima jääda, kui naine helistas ja tegi niuksniuks, et tema tahaks homme merel olla, no sõitsin siis extra koju magama ja logelesime koos merel.
Söödakalad on ammu platsis, eile ja üleeile nägin 3-4 haugipulka ka juba kahlamissügavuses, vesi muidugi maas ja soe nagu supp, soperdasime kayakkidega, grillisime ennast päikse käes, õhtupoole võtsin 0,6 fluoro maha ja panin vähe peenema lipsu ja natuke püüdsin roosärjepuru. Paari ägedama mulksu järgi avamerepiiril võis ka suuremat rookat või säinast liikumas olla. Koju jõudes ca 23 näitas veel 22 C , täna tilgub, ehk läheb nüüd tasapisi sügise poole.
Liikuvad pildid
https://youtu.be/yKkllz9cczU

Käisin nokakontrolli tegemas, vesi täiesti "supikas", väiksemat putukat ajasid ahvenad karjaga taga. Täitsa tüütud tegelased, õnneks vähe suuremast suutäiest nad enam jagu ei saanud

Ilm oli see nädalavahetus selline nagu ta oli... aga kui vaja minna, siis tuleb ikka minna. Heitmine oli üks kõige väiksemaid muresid... rollcastiga oli võimalik lõdva randmega haugiputukas bäkinguni heita, seda loomulikult allatuult Aga vesi oli nagu kohvipaks ja laine kippus nägu pesema. Aga see mind ei morjendanud, vaatasin sügiseks kuumad kohad üle ja rajasin eriti kuumadesse kohtadesse pilliroogu mõned heitekanalid. Tegelesin ka alternatiivtegevusega ning kogusin huvitavat sidumismaterjali... Kuna suur hooaeg alles algas siis sulesoovijad võivad teada anda, et hea kraam prügimäele rändama ei hakkaks.

Tänane jalutuskäik oli lisajõgede lisajõgedele, niredele ühesõnaga. Vihma sadas , vett polnud jõgedes ollagi , heina täis kasvanud. Aga põnevust oli palju , kõik need nired harjusepuru täis , nii 15-25cm-d. Kõik harjusepüügi trikid sai ära proovitud.

Käisin ühte uut platsi uurimas, no mitte sttagi kahlamissügavuses.
Kayakiga läksin siis poolteist kilti kaldast lahti , kümme luupead konksutasin ära, mõned kaasa ka. Taevas läks tuuleküljest hülgehalliks perse oli istumisest juba kange ja arvasin, et targem lõpetada. Viimastel sadadel medradel sai pagi kätte mind, piisad olid nagu luupea silmad.
Kokkuvõttes rahul päevaga