flyfisher.ee

Andri, kui see viimane nüüd siduda suurele pika jalaga konksule, saba marabuust ja keha toekamaks, siis võib kevadisest alanevast suurveest kahekäelisega turbaid saada

Tarvo, see oli nüüd küll valus! Jõuaks see veebruargi kätte aga sina unistad juba maist ja turbadest.

Päris palju Koola putukate kohta materali on koondatud siia lehele http://www.kola-salmon.ru/public/flies/flies.htm
Enamus on šumakovi kirjutised ja kätetöö. Kahju et vene keeles, mõningane info läheb mul ikka kaduma .... aga selge on see, et palju sidumistööd ootab ees . Iga kord peale Andrei juurest poest tulekut avastad, et oi krt seda veel vaja ja siis veel seda. Sellest vist ei parane

Tõmbasin endale paar venekeelset videot, kus Andrei Sokolov avab natukene Koolas kasutatavate putukate sidumise tagamaid. Tundub, et kohalikud kasutavad Koolas kevadel peamiselt toruputukaid ja suvel enamjaolt kaheharulist konksu.
Kõrge veega kasutatavad toruputukad näevad ikka parajad tuustid välja, üldjuhul väga massiivne tiib ja erksad värvid http://www.kola-salmon.ru/public/flies/ ... spring.htm . Rõhutavad kontrastsust värvide valimisel. Näitas seal videos ka ühte huvitavat tabelit värvide valimisel, kui aega saan siis joonistan maha ja panen siia ülesse. Tiiva materjaliks kasutatakse peamiselt Serebrjankat (vist mingi kits) ja jääkaru. Bucktaili väga näha pole.
Suvised putukad on juba natukene arusaadavamad. Tiivas pehmemad paterjalid nagu orav või jääkaru (eelistatult jääkaru). Keha klassikaline, päris huvitav on ka koonusesse seotud, mida varem väga näinud polegi.

Endale hakkas ka meeldima oravast tiiva tegemine, parajalt plastiline tundub näpu vahel ja hea töödelda. Vaja veel mõned värvid juurde hankida, eks näe mis katsetused näitavad.

Siin pisut juttu serebrjankast...http://www.rackelhanen.se/eng/10147.htm

Jutustaks natuke ....kohalikest ... ja buctailist.
Vaata , Jarlo, kirjutad , et kohalikud kasutavad seda ja teist ja kolmandat. Minu kogemus ütleb , et kohalikud on kasulikud selle poolest , et nad teavad kus kala on , kus "seisab". Mis puutub sidumismaterjalidesse , siis nad ei teagi vähemalt pooli asju . Putukatest laiemalt teavad jõe peal mõned üksikud. Täiesti tavaline on see soovitus , et pane aga must lipsu otsa kogu hooaja jooksul. Kas aga on ikka nii? Ja täpselt sama jutt konksude kohta , pane 2-haaraline või 3-haaraline, et see peab.Kas ikka peab ? Tean küllalt mehi , kellel on karbis ainult ühehaaralised ja nad ei näe mingit mõtet kasutada teisi.Isegi lantidel kasutavad ühehaaralisi.
Kevadel põhja minekul on vaja jälgida nagu kahte momenti. Esiteks muidugi see vee kõrgus , mis dikteerib putuka suurust , teine moment on see , et missugune on loodus. Kui kõik veel hall ja raagus on ühed putukad , koos rohelusega muutub ka putukakarbi sisu. Kõrge veega ja hallides oludes suured putukad , hõbedased kehad , värvikontrastid .Koos rohelusega läheb putuka tiib rohelistesse toonidesse ja kui vesi langeb suviseks lähevad kehad tumedamatesse rohelistesse toonidesse , paksemaks ja tiib muutub olematuks.
Kui hoolega jälgid meie jõeka võtmist kevadel poolest märtsist poole maini on sul valem selge ja seal põhjas ei üllata sind enam suurt miski. Ja kui jälgid nt lõuna-eestis seda forelli võtmist võid 15 juuni paiku Tenol kohalikele putukaid soovitada , vaatavad ja imestavad , et kust krdist sina tead neid putukaid.

Sama võib öelda nööride kohta..... Suurveega ikka mustad nöörid ja madalaga ujuvad nöörid.... Kas ikka on nii ? Neid kes suurveega püüavad ujuvate nööridega ja suvistes madalates vetes uppuvatega on küllalt....eesotsas vanahärra G. Anderssoniga.

Tuli hoog peale .... targutaks veel ......
Võtame nüüd tüüpilise eesti lendõngitseja.... Õnge otsib välja mais , peale suurvett , püüab Wollyga ühe forelli , siis , ühepäeviku ajal elab paar nädalat jõe ääres , väidetavalt pidi põnev olema. Noh ja siis vaja kuhugile põhja minna. Seal põhjas kasutab 5-7 (10) putukat .Seega lihtsa matemaatilise tehtega saame ,et kasutuses on 10-20 putukat . Ei oska küll arvutada , aga pakun , et lendõnge võimalustest kasutatakse niisugusel puhul ära päris kindlasti alla 1%. Nii , mis kõige huvitavam , selle alla 1%-se lendõnge kasutuse juures räägitakse kogemustest ja juttu, kuidas püüda, tuleb nii , et kuula aga...

Andri, see oli nüüd küll põhjalik serebrjanka elulugu, oli meeldiv tutvuda

Mis nendesse eelistustesse puutub, et kas üks, teine või kolmas karv... ühe, kahe või kolmeharuline... toru või tavaline jne, siis mulle tundub, et lõpuks taandub kõik isiklikule maitsele. Sest kala saadakse kindlasti erinevate variantidega. Ega isegi lõpliku tõde putuka osas on raske välja selgitada üheaegselt sama pooli peal kasutades nt sama putukat erineval konksul... sest püügitehnikad võivad erineda. Selle asja võtab ammendavalt kokku üks hea lõuna eesti vanasõna: maitse üle ei vaielda, ütles kukk ja nokkis sitta edasi

Nokitsesin paar Green Highlanderi sarnast plärakat. Tiiba panin natuke oranži, kollast ja musta. Roheline karv vajab soetamist. Kaheharuline nr 6 ja üheharuline 4:

Vot , vot .... nokime sitta edasi.
Kuna varsti veebruar , siis tuli siduda esimene pinnakas talviseks püügiks...

Eeelmine talv hästi püüdnud soome putuka "Lappapuuro" värvid ..... seekord paar versiooni "lambist" võetuna. Kuigi natuke ka eelmise talve kogemust.

GH on seal põhjas tegija , kui tundra roheliseks tõmbub ja räägitakse , et paremini toimib hommikupoole , tõusva päikesega