Paalia on müstiline kala. Liiga kerge teda püüda pole. Ma olen küll püüdnud teda nagu särge, 15 heidet, 15 kala, kõnnid 200m eemale, 15 heidet, 14 kala, räimed. Mõnes järves jubedalt seda kribu, kui ranna lähedal ka, siis mitte midagi teadma ei pea, närib kõike. Iseendast ongi looduslik paalia väike kala.
Selliseid järvi on loomulikult ka, kus ongi oodatud kala kilopluss ja kahe vahel. Kõige rohkem olen õhtuse püügiga 15 ära konksutanud selliseid, see on erand, olen tavaliselt väga rahul, kui 3-5tk saan. Nullipüüki olen kah omajagu teinud. Enamus järvesi võõrad, kõnnid, uurid, püüad, mittesttagit ei tea sellest järvest, on üldse sees, on üldse viskeulatuses, teadmatus, kui kala ei näita ennast, mingit pindumist pole.
Üks faktor on aeg. Paalial lühikesed aktiivsusperioodid läbi ööpäeva. Ma hommikust ja ööst midagi ei tea, hommikul logelen ja kohvetan, öösel magan. Ööpüügist võib sulle Birgit rääkida. Ma olen päeva ka püüdnud aga edukas on päevapüük olnud ainult ülisoodsate tingimustega, pilves ilm või vihmake, veel virvendus vähemalt peal või siis jopeilm, tuul, stt ilm. Õhtud alati edukamad olnud, selline 17-23 kellaaeg minul, sest ma olengi harjunud õhtut püüdma. Selle aja sees ongi olnud võtu kõrgpunkt tund või kaks.
Mitte kunagi pole püsti seistes paaliat ujumas näinud. Järgitulejaid jah olen näinud aga mitte vabalt ujuvaid. Samas palju ujujaid olen näinud, kui pikutan, kohvetan, puhkan, tulevad üksikult või paaris piki astet.
Üks võimalikest variantidest ongi visata kuiv astme taha ja madalaprofiilselt oodata. Teine variant on teha meeleheitlikuid üritusi kaugusheite maailmarekordi purustamiseks. Pole seda pikka heidet lihtne teha, loodus on kah tihti selline, et sisse minna ei saa, kallas hullem, kui armas eesti kõrkjas, kanarbik ja õllepudelikõrgune vaevakask, nöör hoia käes, selles kaldas, kus kallas hea, seal aste liiga pikk ja teiselpool järve vastupidised hädad ja nagu kõik teavad, siis tuul on ka alati valelt poolt. Ma landiga käinud üle 10 aasta, isegi selle lendava asjaga on kaugus võtmesõna.
Mingit artiklit kunagi lugesin miskist soome ajakirjast, mälu järgi mainiti putukatest daddy longleg(kole ja tobe aga efektiivne), montana(pinnakihis ujutatuna), pisikemust ja võibolla oli midagi veel.
Niipalju, kui ma kalade kõhtu olen vaadanud, siis seal on olnud caddist, kirpvähki, tigu, arvatavasti põhiosa lendavast söögilauast on siiski sääsk.
Oma esimene valik kuivast on ükskõik milline caddis, olenematta sellest, kas teda üldse järves on.
Järvede valik on raske küsimus. Kui marsruut paikas, siis püüad ikka neid, mis tee peale jäävad. Selle väitega, et mitte ükski lomp pole proovimiseks liiga väike ma nõus pole. Minu meelest, kui otsid vähemalt kiloplussi, siis peab järve üks mõõtudest olema vähemalt ca 400m ja aero pealt vaadates peab mingil määral olema ka sügavat osa.Optimaalne järve suurus mu meelest üks mõõtudest 600-1000m
Ma olen saanud paari norrakaga sellel teemal rääkida, mul mõned südamesõbrad ja nende sõbrad. Üks, kes väga palju paaliat püüdnud, ütles kah, et suured järved probleemsed, seal ujub ka väga suuri aga raske millestki aru saada ja üles leida ja soovitas panustada väiksemapoolsetele.
Sellistel kordadel, kui jalutad poole päevaga kaks või kolm pisijärve läbi, kuskil saad ja kuskil jääd ilma, siis ikka see aeg, aeg, aeg aga pole ju alati võimalust järve kõrval ööpäev passida ja uurida, et mis toimub.Kui on läbivooluga või läbivoolu võimalusega, no suvel pole lihtsalt vett, siis ma uurin alati ennem väljavoolu, mitte sissevoolu, väljavoolus näeb ka vahest paaliamaimu, siis vähemalt see asi selge, et kala on sees olemas.
Igal juhul, kui õnnestub püük, siis minu meelest imeilus kala ja hea durasell konksu otsas, kargab hästi.
Mõned näited oma headest paaliajärvedest.
- kivimägedes, üks mõõt 380m
- madalas soises tundras, üks mõõt 600+m
- kivimägedes, üks mõõt 1000m