Re: Kust see tarkus tuleb? Eks ikka jõe äärest.....
Postitatud: 13.09.2013, 08:45
Ma peale igat reisi olen omale väikse tagasivaate teinud ja tavaliselt ka ostunimekirja. Natuke parandasin seda mulli loetavamaks, kuna oli ainult käskivas kõneviisis, omale tehtud ja mõtlesin, et näitan teile ka(lootes, et keegi midagi kasulikku mühatab mulle) , nutt ja hala on ju lubatud.
Ma tegin ühe pikema targakssaamise reisi, kus polnud võimalust õhtul targemate käest küsida, et kle kuda selle asjaga on. Enne reisi kõige suurem paanika oli varustuse osas, kokkuvõttes mõtetu pabistamine, et kas ikka kõik kaasas ja kõike jätkub. Lihtsalt kalamees minu sees, kes on üle 40 aasta püüdnud ütles algajale lennukamehele, et ära rapsi ja jäta paanika, lase vaim vabaks, püüa lihtsalt kala.
Esimesed targakssaamised olid mitme järjestikuse vooluga kohad suht laial jõel ja tuul jumalteabkust ja oli vaja saada putukas kindlasse kohta ja õigetpidi jooksma ja voolu püüdva nööriga hakkama saada. Esimee asjana ma ei suutnud igas tuules lõpuni tipetit sirgeks visata, nöör ja leader sirgenesid ilusti aga oodates putuka langemist sinna, kuhu ma tahtsin, äkä, tema läks sinna, kuhu loodusjõud ta panid. Jäi nagu puudu energiast leadril, mingi ebakõla. Suht siva õppisin heite lõppfaasis enne nööri langemist vee peale ridvaotsa nihutamise ülesvoolu, vajadus sundis selleks, ilmselt olin ka seda liigutust miskis muuvis näinud. Püüdsin 4X leadri ja tipetiga ja suht laia putukaskaalaga ja suuremate tuustide puhul sisetunne ütles, et selle heitmise saaks oluliselt paremaks, kui leader panna 3X ja tipet 4X ja lühemaks, jõuab rohkem lõpuni visata ja tuulele keerutada vähem takistust. Nööriga oligi nagu selgem asi vooludega, mõnes kohas polnudki muud teha, kui tihedamalt visata, mõnes kohas sai siiski nööriga sebides, kergitades või lohistades tipetit keerata. Kui ei saanud midagi teha , siis leppisin olukorraga, et praegu on nüüd nii ja püüagi nii. Olematu ja vaikse tuulega ja 1-2 vooluga kõik sujus, nagu ma eestis kraavide peal olin harjunud. Kui ma voolude pärast kuivaga ülesvoolu püüda ei saanud, siis püüdsin allavoolu söötes nööri juurde, see läks sujuvalt.
Kiires voolus kahlates olin kõigerohkem hädas uueks heiteks nööri õhku saamisega, loomulikult ma polnud harjutanud aasade kättevõtmist, nu nüüd siis harjutasin
Loomulikult olin ka veits hädas, kui liiga sügavale vette ronisin, kuna kõik muutus ebamugavamaks kohe.
Põhjamaa taimestikuga kaetud järvekaldad olid õudu, kui kaldal oli toda kääbuskaske, 5cm kohta 5 oksahargnemist, pisikesed lehed, jubedad nöörilõksud, päris mitmes kohas võtsin noa, ja puhastasin 50x50 platsi omale, kuhu nöör laotada.Seal järvedel pole lihtsalt sellist varianti, et püüa lähedalt, tuleb kaugele heita. Proovisin ka nii, et paar aasa käes, kust kenasti viimase hauliga jookseb juurde ja saab mõned lisameetrid. Kivimägede poriloigud olid lihtsad selles mõttes, sai kivide peale või vette nööri laotada.
Vahest läksin liiga hasarti ja hakkasin rapsima, rahunemine ja enda manitsemine tegid koledad heited natuke vähemkoledaks ja heited said pikkust juurde. Takistus oligi paljudes olukordades, et oli vaja pikka heidet ja ma polnud valmis selleks. Ühesõnaga tehnika puudumist proovisin toore jõuga asendada, tulemuseks tailing loopid ja vahest ka putukas lipsus ja üleüldine takti kaotus. Üks somm mainis tagasiteel, et paaliaporiloikudel on alati 15m puudu ja jõgedel 5m, rahune.
Putuka pool oli suht tume. Nimekirja sain mitmest allikast, et mis võiksid loogilised variandid olla, olin ka suure osa sellest sidunud ise. Mitte mingit oma kogemust polnud, ainult mingi hirmujutt kummitas, et kõik peab jube väike olema, väiksemat, kui #19 polnud üldse sidunud, põhiliselt #13-17. Voolu peal sai kohe selgeks, et mõtetu jurada millegi sellisega, mis voolu ei kannata või on peale esimest kala kutu ja vajab mingit hooldust. Seega funkas kõik, mis oli elk ja sinnapoole. Kahetsesin, et polnud sidunud coddardit. Täiesti kindlalt julgen järgmiseks aastaks oluliselt suuremat putukamajandust siduda. Pinnakas on muidugi kõige põnevam, lummav plumps pinnal. Selline tõsisem uppuvaga püük jäi proovimatta, ma ei viitsinud polyleadrit panna, kuigi kaasa oli ostetud üks inter ja üks fast. Vahelduse mõttes vahest kiiremas voolus, kus pinnakapüügi aeg ja maa väga lühikeseks jäid panin uppuva, suht piinnakihis nad muidugi tulid monoleadri ja tippetiga, red tag, neoongreentag, parimaks märjaks osutus
http://files.kotisivukone.com/alappi.ta ... aperho.jpg
4x otsaga oli kuulpeade lagi 3mm brass ja neid proovisin ka nendel hetkedel, kui hakkasin uurima, et tipet lühike nagu juba, a prooviks nüüd märga, et kas sellega ka tuleb.
Kõige rohkem elevust tekitas minus heal võtuajal üles või ristivoolu pinnaka strippamine vee peal, uskumatu madin ja ülelöömamäng, mats, esimene pani mööda, mats, teine otsas, kolmas veel miskit rapsis tigedalt läheduses.
Buzzeritega sain aga see püük jäi kesiseks. Püüdsin ainult ühe buzzeriga, mis oli pinnaka konksu külge lisalipsuga seotud, pikkus 20-50cm.
Tagasivaade putukamajandusele selline, et kõike pole mõtet siduda, loogilist tuleks siduda rohkem, erinevad värvid, erinevad suurused. Iga püügipäeva lõpus peaks leidma aega karbid ära sortida. Tekkis mõte teha üks suurem ``ladu`` tüüpi karp ja mitte pidada liiga palju siinonsedajatodajaveelmidagi karpe peale püügikarpide, mis kaasas.
Ma olin ka osasi putukaid ostnud. Klinkusi kahest kohast, ühekohaomadel armetu hackel, teisekohaomade hackel peaaegu aga neljal lagunes ehk tuli lahti.Endaseotud olid mitmed mittetasakaalus. Osadel ostetud stimulaatoritel liikusid kered pikki konksu, mis pole eriline õnnetus aga häiris.
Komplekteeritud vestisisust ja kängurukotist eemaldasin peale esimest püügipäeva ainult ühe asja, kalakaalu, olin isegi kahva eraldi ära kaalunud, et kui kaalun koos kahvaga, siis kala kaal kohe teada. Ei viitsind eriti midagi kaaluda, vahest mõõtsin, kuna see lihtsam ja pole vaja kala solgutada. Pilte klõpsasin ka enamasti ainult neist, kes olid nõus märja käe peal hetkeks maailma uudistama rahulikult, rabelejatega ei tahtnud võidelda. Uued lühemad nn kirurginäpad osutusid täispasaks, olin need miskist netipoest kauba peale saanud, pole mõtet miski uut jura katsetada, kui vanad veatult toimivad on olemas. Tokk reisis tihti nii, et rulljakäepide armatuuril, ridva üks osa kõrvalistuja peapadja külge kummiga, tipupool õhus, tundus suht turvaline aga mõtlen spets ridvahoidja aretamise peale pakkari lakke. Olin kindlalt otsustanud esimesel reisil tokki mitte lõhkuda(no igaks juhuks oli ka tagavara ostetud) ja pikad matkad maastikul reisis tokk löögikindlas kotis, loogilises kohas võtsin välja ja pistsin koti asukoha gepsu ja tagasiteel otsisin üles.
Kokkuvõtlikult loomulikult tuleb harjutada heitmist(tuul on alati valelt poolt), putukad paremaks(karbis peavad olema ainult korralikud ja ujuta ka neid ennem, kui posu seod), peab leidma sellise leadri(d) ja kombinatsiooni tipetiga, et saaks paremini putukat kontrollida.*Ma tahan rohkem energiat saada leadri lõppu*
Üritan areneda ja harjutada aga topicule kirjutan alla ja kiidan takka, targaks saadakse jõe ääres.
Ma tegin ühe pikema targakssaamise reisi, kus polnud võimalust õhtul targemate käest küsida, et kle kuda selle asjaga on. Enne reisi kõige suurem paanika oli varustuse osas, kokkuvõttes mõtetu pabistamine, et kas ikka kõik kaasas ja kõike jätkub. Lihtsalt kalamees minu sees, kes on üle 40 aasta püüdnud ütles algajale lennukamehele, et ära rapsi ja jäta paanika, lase vaim vabaks, püüa lihtsalt kala.
Esimesed targakssaamised olid mitme järjestikuse vooluga kohad suht laial jõel ja tuul jumalteabkust ja oli vaja saada putukas kindlasse kohta ja õigetpidi jooksma ja voolu püüdva nööriga hakkama saada. Esimee asjana ma ei suutnud igas tuules lõpuni tipetit sirgeks visata, nöör ja leader sirgenesid ilusti aga oodates putuka langemist sinna, kuhu ma tahtsin, äkä, tema läks sinna, kuhu loodusjõud ta panid. Jäi nagu puudu energiast leadril, mingi ebakõla. Suht siva õppisin heite lõppfaasis enne nööri langemist vee peale ridvaotsa nihutamise ülesvoolu, vajadus sundis selleks, ilmselt olin ka seda liigutust miskis muuvis näinud. Püüdsin 4X leadri ja tipetiga ja suht laia putukaskaalaga ja suuremate tuustide puhul sisetunne ütles, et selle heitmise saaks oluliselt paremaks, kui leader panna 3X ja tipet 4X ja lühemaks, jõuab rohkem lõpuni visata ja tuulele keerutada vähem takistust. Nööriga oligi nagu selgem asi vooludega, mõnes kohas polnudki muud teha, kui tihedamalt visata, mõnes kohas sai siiski nööriga sebides, kergitades või lohistades tipetit keerata. Kui ei saanud midagi teha , siis leppisin olukorraga, et praegu on nüüd nii ja püüagi nii. Olematu ja vaikse tuulega ja 1-2 vooluga kõik sujus, nagu ma eestis kraavide peal olin harjunud. Kui ma voolude pärast kuivaga ülesvoolu püüda ei saanud, siis püüdsin allavoolu söötes nööri juurde, see läks sujuvalt.
Kiires voolus kahlates olin kõigerohkem hädas uueks heiteks nööri õhku saamisega, loomulikult ma polnud harjutanud aasade kättevõtmist, nu nüüd siis harjutasin
Loomulikult olin ka veits hädas, kui liiga sügavale vette ronisin, kuna kõik muutus ebamugavamaks kohe.Põhjamaa taimestikuga kaetud järvekaldad olid õudu, kui kaldal oli toda kääbuskaske, 5cm kohta 5 oksahargnemist, pisikesed lehed, jubedad nöörilõksud, päris mitmes kohas võtsin noa, ja puhastasin 50x50 platsi omale, kuhu nöör laotada.Seal järvedel pole lihtsalt sellist varianti, et püüa lähedalt, tuleb kaugele heita. Proovisin ka nii, et paar aasa käes, kust kenasti viimase hauliga jookseb juurde ja saab mõned lisameetrid. Kivimägede poriloigud olid lihtsad selles mõttes, sai kivide peale või vette nööri laotada.
Vahest läksin liiga hasarti ja hakkasin rapsima, rahunemine ja enda manitsemine tegid koledad heited natuke vähemkoledaks ja heited said pikkust juurde. Takistus oligi paljudes olukordades, et oli vaja pikka heidet ja ma polnud valmis selleks. Ühesõnaga tehnika puudumist proovisin toore jõuga asendada, tulemuseks tailing loopid ja vahest ka putukas lipsus ja üleüldine takti kaotus. Üks somm mainis tagasiteel, et paaliaporiloikudel on alati 15m puudu ja jõgedel 5m, rahune.
Putuka pool oli suht tume. Nimekirja sain mitmest allikast, et mis võiksid loogilised variandid olla, olin ka suure osa sellest sidunud ise. Mitte mingit oma kogemust polnud, ainult mingi hirmujutt kummitas, et kõik peab jube väike olema, väiksemat, kui #19 polnud üldse sidunud, põhiliselt #13-17. Voolu peal sai kohe selgeks, et mõtetu jurada millegi sellisega, mis voolu ei kannata või on peale esimest kala kutu ja vajab mingit hooldust. Seega funkas kõik, mis oli elk ja sinnapoole. Kahetsesin, et polnud sidunud coddardit. Täiesti kindlalt julgen järgmiseks aastaks oluliselt suuremat putukamajandust siduda. Pinnakas on muidugi kõige põnevam, lummav plumps pinnal. Selline tõsisem uppuvaga püük jäi proovimatta, ma ei viitsinud polyleadrit panna, kuigi kaasa oli ostetud üks inter ja üks fast. Vahelduse mõttes vahest kiiremas voolus, kus pinnakapüügi aeg ja maa väga lühikeseks jäid panin uppuva, suht piinnakihis nad muidugi tulid monoleadri ja tippetiga, red tag, neoongreentag, parimaks märjaks osutus
http://files.kotisivukone.com/alappi.ta ... aperho.jpg
4x otsaga oli kuulpeade lagi 3mm brass ja neid proovisin ka nendel hetkedel, kui hakkasin uurima, et tipet lühike nagu juba, a prooviks nüüd märga, et kas sellega ka tuleb.
Kõige rohkem elevust tekitas minus heal võtuajal üles või ristivoolu pinnaka strippamine vee peal, uskumatu madin ja ülelöömamäng, mats, esimene pani mööda, mats, teine otsas, kolmas veel miskit rapsis tigedalt läheduses.
Buzzeritega sain aga see püük jäi kesiseks. Püüdsin ainult ühe buzzeriga, mis oli pinnaka konksu külge lisalipsuga seotud, pikkus 20-50cm.
Tagasivaade putukamajandusele selline, et kõike pole mõtet siduda, loogilist tuleks siduda rohkem, erinevad värvid, erinevad suurused. Iga püügipäeva lõpus peaks leidma aega karbid ära sortida. Tekkis mõte teha üks suurem ``ladu`` tüüpi karp ja mitte pidada liiga palju siinonsedajatodajaveelmidagi karpe peale püügikarpide, mis kaasas.
Ma olin ka osasi putukaid ostnud. Klinkusi kahest kohast, ühekohaomadel armetu hackel, teisekohaomade hackel peaaegu aga neljal lagunes ehk tuli lahti.Endaseotud olid mitmed mittetasakaalus. Osadel ostetud stimulaatoritel liikusid kered pikki konksu, mis pole eriline õnnetus aga häiris.
Komplekteeritud vestisisust ja kängurukotist eemaldasin peale esimest püügipäeva ainult ühe asja, kalakaalu, olin isegi kahva eraldi ära kaalunud, et kui kaalun koos kahvaga, siis kala kaal kohe teada. Ei viitsind eriti midagi kaaluda, vahest mõõtsin, kuna see lihtsam ja pole vaja kala solgutada. Pilte klõpsasin ka enamasti ainult neist, kes olid nõus märja käe peal hetkeks maailma uudistama rahulikult, rabelejatega ei tahtnud võidelda. Uued lühemad nn kirurginäpad osutusid täispasaks, olin need miskist netipoest kauba peale saanud, pole mõtet miski uut jura katsetada, kui vanad veatult toimivad on olemas. Tokk reisis tihti nii, et rulljakäepide armatuuril, ridva üks osa kõrvalistuja peapadja külge kummiga, tipupool õhus, tundus suht turvaline aga mõtlen spets ridvahoidja aretamise peale pakkari lakke. Olin kindlalt otsustanud esimesel reisil tokki mitte lõhkuda(no igaks juhuks oli ka tagavara ostetud) ja pikad matkad maastikul reisis tokk löögikindlas kotis, loogilises kohas võtsin välja ja pistsin koti asukoha gepsu ja tagasiteel otsisin üles.
Kokkuvõtlikult loomulikult tuleb harjutada heitmist(tuul on alati valelt poolt), putukad paremaks(karbis peavad olema ainult korralikud ja ujuta ka neid ennem, kui posu seod), peab leidma sellise leadri(d) ja kombinatsiooni tipetiga, et saaks paremini putukat kontrollida.*Ma tahan rohkem energiat saada leadri lõppu*
Üritan areneda ja harjutada aga topicule kirjutan alla ja kiidan takka, targaks saadakse jõe ääres.
