Kust see tarkus tuleb? Eks ikka jõe äärest.....

[sepaonu]

Eile õhtul põlvitasin nõgestes depressiivses meeleolus, kuna infarktieelne palavus, päevikute konsentratsioon 10tk/ruutmeetril ja null väljaskäimist ei andnud põhjust rõõmustamiseks ja lähedale maanduvad 12cm kummilutid allavoolu tulevalt mehelt ei häirinud mind üldse, mis ta muud on, kui päevik, natuke suurem ja tehismaterjalist, inimesed vaatavad oma väikest 5ruudust looduse aknakest, tahavad ennast argimuredest vabaks rebida pärast väsitavat skp tõstepäevakut, rohkem ei näe, kui seda kohta, et kallihinnaline kummilandike okstesse ei kukuks, nooremapoolse trajektoorilt läksin ise eest ära teretamatta, kuna tal olid mingid kõrvaklapid peas ja ilmselt kuulas nendest linnulaulu, vanemale mehele tere öeldes arvasin, et vastutulnud nohkaheimidagivää võib ju ka terena võtta aga kokkuvõttes ei meeldinud mulle nende kasvatamatu koer, kes ennastunustavalt lõugas ja kargas ja ja vanamehe sussutamisest ja kussutamisest oli tal täiesti savi aga positiivne pool on ju see, et korjavad haugitatid ära ja võibolla argipäeval väljapuhanutena naeratavad kellelegi. Vahest olen mõelnud, et kõlab väga terroristlikult aga mulle meeldiks, kui koerapidajad peaksid ennast kuskil bürokraatlikus asutuses registreerima koeraomanikena ja saaksid kohustuse kas iseseisvalt või mingis firmas läbima elementaarse kuulekuse dressuuri ja läbima eksami koos oma koeraga, kus oleks kaks käsklust, EI- igasuguse tegevuse katkestamine ja SIIA-koer tuleb peremehe juurde ühe külje pealt, läheb selja tagant läbi ja istub teise külje kõrvale. Samuti olen mõelnud, et miks inimesed vabast tahtest oma koeri ei õpeta ja ei naudi oma täiesti juhitavat toredat neljajalgset sõpra. Õhtuse jalutuskäigu lõpetasin ühe kala konksutamisega, targemaks küll ei saanud aga iseenda tarkusest oli mul auto juurde jõudes hea meel sellest, et kuna liiga pikale veninud jalutuskäigu viimases osas olin olnud säästureziimil vee joomises siis targa mehe külmakastist võetud vett jõin nagu obene, röhatasin, sõitsin segases meeleolus koju ja mainisin ka kodus kastemärga koera kõrvatagant sügades, et ma arvan, et kokkuvõttes on elu ikka ilus.

[otu]

Küll nüüd ütles ... pikalt

[T.H]

Kust see tarkus tuleb? Eks ikka jõe äärest.... Samuti nagu tarkus, nii tuleb ka kogemus jõe äärest. Kahjuks seda tarkust ja kogemust inimtegevuses tihtilugu välja ei paista. Viimasel ajal on "looduse aitamine" muutunud talumatult äripõhiseks ja nagu moe asjaks. Kel vähegi võimalus mõnele projektile rahad peale saada, see kukub kohe jõge "parandama". Olen viimastel aegadel palju rumalaid tegemisi näinud, aga Nõmmeveski paisule rajatud kalapääs oli see viimane piisk, mis karika üle ajas. Selle kohaga olen kursis pea 25 aastat ja sellest tulenevalt tean üpris hästi,et mis ja kuidas seal toimub. Praeguseks on kalapääsu rajamisega hävitatud ligi 50m looduslikku kude ala. Nüüd oleks vaja loomulikult uut projekti, millega saaks hakata koelmut rajama ja jõge jälle "parandada". Sarnaseid asju tean küll ja veel. Mina ei oska seda jõgede songimist küll enam enda jaoks kuidagi õigustada. Loodus on selline asi, et kui ikka väga ei tea mida ja kuidas seal toimetada, siis parem on mitte torkida.

[Madis]

Kust see tarkus tuleb? Eks ikka jõe äärest.... Samuti nagu tarkus, nii tuleb ka kogemus jõe äärest. Kahjuks seda tarkust ja kogemust inimtegevuses tihtilugu välja ei paista. Viimasel ajal on "looduse aitamine" muutunud talumatult äripõhiseks ja nagu moe asjaks. Kel vähegi võimalus mõnele projektile rahad peale saada, see kukub kohe jõge "parandama". Olen viimastel aegadel palju rumalaid tegemisi näinud, aga Nõmmeveski paisule rajatud kalapääs oli see viimane piisk, mis karika üle ajas. Selle kohaga olen kursis pea 25 aastat ja sellest tulenevalt tean üpris hästi,et mis ja kuidas seal toimub. Praeguseks on kalapääsu rajamisega hävitatud ligi 50m looduslikku kude ala. Nüüd oleks vaja loomulikult uut projekti, millega saaks hakata koelmut rajama ja jõge jälle "parandada". Sarnaseid asju tean küll ja veel. Mina ei oska seda jõgede songimist küll enam enda jaoks kuidagi õigustada. Loodus on selline asi, et kui ikka väga ei tea mida ja kuidas seal toimetada, siis parem on mitte torkida.

Valgejõe üritust näinud pole aga selliseid näiteid ikka jagub jah. Täiesti ajuvaba soperdise leiab kodule palju ligemalt, Leevi jõgi ja Vkuuste kalapääs näiteks

[T.H]

Kuna tihtilugu eri kohtadel samad nimed, siis täpsustuseks niipalju, et pidasin silmas mitte valgejõge, vaid põltsamaa jõe üht lisajõge. Aga jah, kahjuks jagub sellist värki nii lähedale kui kaugemale.

[Madis]

Kuna tihtilugu eri kohtadel samad nimed, siis täpsustuseks niipalju, et pidasin silmas mitte valgejõge, vaid põltsamaa jõe üht lisajõge. Aga jah, kahjuks jagub sellist värki nii lähedale kui kaugemale.

Ah nii, käisin mõned nädalad tagasi ka põltsama lisaka olukorda vaatamas. Kohe esimese puu all elab üks ligi 400g viker, kes on 3 kalameest alistanud
Arvestades voolumuutust uue kalapääsuga pole vist enam lootust ka, et see kudeala seal suurvee jms oludega taastub?

[AndriPro]

Peaks looma organisatsiooni , mille eesmärk oleks kõik looduse kaitsmise sildi all tehtavad sigadused päevavalgele tuua ja tegijad vastutama panna. Praegu pole ju mingit vastutust ja paistab , et euroopas raha jagub , samuti jagub meil veel läbikaevamata jõgesid. Kui mina eraisikuna oleks pe...e keeranud 50m loodusliku kudeala , huvitav kui suur oleks kahjunõue olnud ?

[AndriPro]

T.H tead see jõgede peale mõtlemine võib ikka närvid päris krussi ajada . Mina pean maharahunemiseks dieeti . Kalalt tulles pistan tasku pihutäie kibuvitsamarju , keedan nendest tee , teen paar dieetvõisaia .... ja siis kannatab neid sigadusi jälle mõnda aega vaadata.

[ZiiN]

Jõeääres tuleb vahel ikka tarkust juurde saada. Ilus kala tegi pinnas mulksu, võtsin putuka näppu ja teise käega määrisin floati putukale, samal ajal astusin paar sammu edasi. Nöör loomulikult vedeles jalgade ees. Edasise Murphi seaduste jada võite ise kokku panna. Ega siis miskit Klinkhammer #14 konks oli täitsa sümpaatsel sügavusel näpu sees. Ruttu tuli vana tarkus meelde... ei tohi shokiseisundil lasta üle minna (muidu tuleb valu) ja tuleb kohe tegutseda! Külm higi otsaees raksaki konks teisest kohast näpust välja, taskust leatherman ja krõpsti peale kida konks maha... putukas karpi, uus otsa ja püük võis jätkuda!
Kurat hea putukas oli!

[mast]

Sel suvel olen jõe äärest tublisti lennukatarkust kogunud. Nii tublisti lausa, et kahlakate neopreensokkide kannad kulusid läbi. Panen kirja kuidas mul läks, ehk on kellelgi abi alustamisel.

Hakkasin kevadel sihipäraselt iga kord kalale minnes kõigepealt lennukaga proovima. Spinna oli ka kaasas, kui frustratsioon liiga suureks läks või putukad otsa said siis vahetasin spinna peale. Algul läks ikka väga vaevaliselt. Palju putukaid jäi puu otsa. Proovisin nümfide ja märgade putukatega, neid jäi kõvasti põhja ka. Suve jooksul olen paar kala märja putuka otsa saanud aga see tundub rohkem koba peale õnnesutmine olnud. Siiamaani ei tea mismoodi see võiks käia, ühtegi sellist putukat mida võiks igal ajal otsa ja proovida panna pole enda jaoks veel leidnud. Keeruline aru saada, et kala otsas... ühesõnaga tulevikuteema.

Päevikuajal, kui seda üldse oli sel aastal, ei olnud veel asi piisavalt käpas, et tõsisemalt proovidagi. Suve keskpaigaks hakkas asi juba ilmet võtma, ujuva putukaga pinnalt püüdmine on ikka hoopis teine asi. Heited hakkasid edenema ja spinnat enam kaasa ei tassinud. Suurema osa käikudest veetsin jõel kust mõõdukala saamine on suht lootusetu, kogu suve jooksul olen saanud 3 mõõdukat ja need ka algusepoole spinnaga, hiljem neid uuesti ei kohanud, ilmselt söödi ära.

Minu meelest on õppimiseks parim lai ja madal vesi, kahlad keskel ja vaikselt liigud ülesvoolu siis pole heite pikkus üldiselt probleemiks ja selja taga on ruumi vehkimiseks, tuleb ainult vaadata, et pea kohale puu otsa ei lennutaks Tasakesi minnes näed kus eespool kalad pinnas käivad, kui sinna jõuad siis saad päris õiget lennukamõnu proovida aga mina olen pimesi kalda ääri ja muidu huvitavaid kohti ka läbi traalinud, suurem osa osa võtte on sedasi tulnud.

Alustamise suur küsimärk oli, et ok, visan selle putuka vette ära ja mis edasi? Kust ma tean, et nüüd tuleb haakida? Tegelikult oli muidugi asi lihtne. Kui putukas pinnast ära rabatakse siis on üldiselt kala otsas ka. Kui käiakse nagu kallal aga pinnast ära ei võeta või kala otsa ei jää siis on tavaliselt nokkijaks pisikesed pudinad kes ei suuda endale putukat suhugi ajada. Eks suuremad panevad ka vahel mööda aga siis võib lihtsalt uuesti proovida. Ühes kindlas kohas pinnas käivale kalale tuleb putukas tavaliselt ikka tätsa nina ette saada, vahel on kala mingis kitsas urkas ja paarkümmed cm kõrvalt mineva putuka järele ei tule.

Põhilise osa ajast olen püüdnud Royal Coachmani versiooniga #12 konksu peal millel on sabaks mingi punaseks värvitud suure sule karvad, perse ümber hello kitty moodi roosa sünteetika ja tiivaks jupp valget sünteetilist lõnga (selle seon lihtsalt risti konksu peale). Väga hästi on toiminud, üleeile sobiks ka veel pinnast rabamiseks. Vahelduseks halli tagumikuga Klinkhammer, #14 koksu peal, langevarjuks jupp sedasama valget lõnga, suleks tavaliselt mingi ebamäärane must-hall-punakas. See hello kitty coachman tundub ikkagi üldiselt tegijam olevat.