flyfisher.ee

Birgitile-
Ei oma tegelikult tähtsust see, kui kallis võiks ritv rahaliselt olla. Tähtis on see, kui kallis on see ritv omanikule. Ja kui omanik soovib seda säilitada, siis sellest piisab, et leppida omanikuga kokku hooldus või taastamise ulatused. Pildilt on näha, et ka lakk on lapitud. Kui ridval on ka lõhenenud kohad, oleks mõistlik ritv osadeks leotada, puhastada, siduda liistud uuesti planguks, kuivatada ahjus ja teha kõik teisedki toimingud nii, mida tehakse bambusridva tegemisel. Oht on, et sellise põhjaliku lammutamisega tuleb käepide uus teha ja ehk muudki mida tasuks vahetada. See on kõik kokkuleppe küsimus. On veel lisa täpsustusi, et kas soovitakse hooldatud vana, justkui uuena näivat vana või vana ridva alusel tehtud uut ritva. vot siis millised võimalused. Ma oleksin põhimõtteliselt nõus abistama, kuid pean vabandama, sest lähiajal(~4 kuud) ma seda teha ei saaks, kuigi töövahendid on mul olemas.

Madis , seda põhjalikku ridva laialivõtmist mina hästi ei poolda . Põhjus on väga lihtne. Kui muu maailma ritvade liimid ja lakid on kõik teada ja ka kättesaadaval isegi kuni 100 aastat tagasi , siis selle ridva puhul ei ole võimalik isegi päritolu kätte saada. Mis liime ja lakke kasutati? Kas laguneb laiali ? Kui laguneb , kas on ka võimalik kokku liimida , nii , et ei tekiks mingeid protsesse ( mõni reaktsioon võib välja paista aasta-paari pärast , siis on juba hilja) Põhjalik lahtivõtmine eeldab samadest komponentidest kokkupanekut , siis on sellel mõte ja siis nimetatakse seda restaureerimiseks. Aga kas on võimalik saada nt. originaalniite? Hardy 100 aastat vanu niite saab praegugi , aga vene omi? Kõik see kokkuliidetuna jätab mind seisukohale , et ritva peaks kohendama minimaalsete liigutustega ja lakkima seguga , mida on proovitud pea kõikidede maailma vanade ritvade peal.

See-et ... üks nüanns asja juurde veel... Omanikul , st Birgitil on selle ridvaga seotud omad mälestused , tunded . Aga selle ridva puhul on tegemist ajalooga , päris kindlasti . Ja kõik otsused selle ridva kohendamiseks peaksid lähtuma ajaloo seisukohalt . Kui ei ole võimalik taastada 100% , siis tuleb säilimiseks teha minimaalselt lammutustööd.

Andrile-
Sa jätsid kaks lauset minu vastuses lugemata:
-Kui ridval on ka lõhenenud kohad, oleks mõistlik ritv osadeks leotada, puhastada, siduda liistud uuesti planguks, kuivatada ahjus ja teha kõik teisedki toimingud nii, mida tehakse bambusridva tegemisel.
-See on kõik kokkuleppe küsimus. On veel lisa täpsustusi, et kas soovitakse hooldatud vana, justkui uuena näivat vana või vana ridva alusel tehtud uut ritva.
Andri, ma ei taha vaielda, kuid isegi tänapäeval saadav "100 aastat vanad niidid" on tegelikult jäljendatud tänapäevase materjali alusel. Täpselt sama nagu 100 aastat tagas... pole võimalik. Nad matkivad jämedust, keerutust ja värvi, kuid tootmisprotsessid on sootuks teised, kui 100 tagas. Saada ühe tõeliselt vanalt ridvalt võetud niidi proovid ja siis selle tänapäevast "täpselt sama"niidi proovid laborisse ja sa näed, et seal polegi miskit muud sarnasust, kui vaid need samad kolm omadust. Loe palun ennem vastamist mõttega mu jutt läbi

AndriPro kirjutas:See-et ... üks nüanns asja juurde veel... Omanikul , st Birgitil on selle ridvaga seotud omad mälestused , tunded . Aga selle ridva puhul on tegemist ajalooga , päris kindlasti . Ja kõik otsused selle ridva kohendamiseks peaksid lähtuma ajaloo seisukohalt . Kui ei ole võimalik taastada 100% , siis tuleb säilimiseks teha minimaalselt lammutustööd.

Mina alustasi oma esimeses vastuses nii- Ei oma tegelikult tähtsust see, kui kallis võiks ritv rahaliselt olla. Tähtis on see, kui kallis on see ritv omanikule. Ja kui omanik soovib seda säilitada, siis sellest piisab, et leppida omanikuga kokku hooldus või taastamise ulatused.

Madis , lugesin enne vastamist sinu juttu ikka mitu korda .... ja märkasin vägagi hästi neid allakriipsututud kohti. Tundub , et sina oled sattunud "pisut hoogu" . Rahu , keegi ei kritiseeri sind , katsume arutada erinevaid võimalusi... teadvustada asja olemust...

Kui ridval on lõhenenud kohti, siis leotada... Aga kui ritv on liimitud kuumaliimiga piisab ainult kuumutamisest ja pressimisest.
Ritvade restaureerimisniitide juures ei matkita midagi . On isegi soovitus kasutada aineid , et värv säiliks. Lisaks on nimetute ritvade juures oht , et ei saagi mõnda osa küljest , ei aita kuumutamine , ega leotamine , ega vandumine. See on muidugi kõik asja tehniline pool.Olen seda tehnilise poole janti restaureerimises uurinud vaikselt paar aastat ja mind paneb alati imestama meistrite järjekindlus ... mõni ritv on restaureerimises 2-3 aastat , aga see pannakse originaalina kokku. Seda ikka selleks , et säiliks ajalugu.
Ja kui Birgit otsustab , et ritv võtta lahti ja teha täielikult korda , st restaureerida , siis on kõikide vähegi oskajate meeste koostöö hädavajalik ja väljaspoolt abi peab olema , kindel , mis kindel , nt soomes on paar meistrit , kes asja ikka põhjalikumalt teavad.

Andrile-
Pidasin esimeses vastuses silmas, et kui on märgata ridval lõhenemisi, oleks targem...jne. Kuna lõhed annaksid kindlat märki, et laki näol kaitsekiht ei toimi ja niiskus lagundab ritva. Kas ma siis kasutaks leotusele lisaks ka kuumutamist ahjus või sootus vastu pidi, on juba iseasi. Leotamine on üldiselt ohutum kui kuumutamine. Kuumutada tasuks ainult ahjus, sest igasugu kuumapuhurid ja leegid ammugi võivad põhjustada moonutusi. Kuna mina ja ka ilmselt Sina pole seda ritva käes hoidnud, et seda uurida, ei pea ma õigeks ega ka vajalikuks spekuleerida oletustega, mida kõike tegema peakas ja teha saaks. Seniks on edasised sõnavõtud rohkem sõnadega vehkimine.

Et teadvustada asja olemust ... selleks on sõnavõtud hädavajalikud. See lõhede värk ja muu asja juures on natukene teisejärgune... Katsusin siin välja uurida neid võimalusi , mida tollel ajal kasutada saadi. Ritv on sidemetega , see annab alust , et kasutuses oli mingisugune kaseiinliim, nagu ka tolleaja mööblitööstuses ja mujal. Lakk võis olla kas Riia või Peterburi toodang. Mõlemad üldiselt tolle aja kohta küllalt kvaliteetsed ... Miks siis üle lakitud on? Ja mis piltidelt ei paista , aga mõtlema paneb, on see , kas metallosad ongi nii hästi säilinud või leiab nende alt ikkagi roostet. See oleks halb lugu.. sellepärast , et selle rooste pidama saamisel pidi igasugu raskusi olema. Ja muidugi kõige esimene küsimus , kas ritva on hoitud toas , või kusagil välistingimustes (lakapealne , kuur jne..)?

Kaevasin eile õhtul oma vana kolu ja üles leidsin ... 70-ndate käsika-tenkara vaieldamatult kuulsaim lant.. . Olen proovinud putukat siduda selle järgi , kõige õnnestunum on ehk Parmahne Belle , aga see toimib ainult madala vee ja selge ilmaga. Katsetused jätkuvad muidugi , selleks kevadeks on kõvasti tuunitud Red Drummond... mine tea , äkki hakkab toimima.

Minu äraeksimisest. Ma arvan, et ridva kaalust rulli sobiv kaal ei tulene. Ritvade kogukaalud erinevad üksteisest suht vähe ja seda kaalujaotust ridva enda sees ei saa nagu mõõta. Ma ei tea, kas see on õige väljend aga ma nimetaks seda paljudest asjadest koosnevat tipumassiks, sellega me ju tantsime. Sisetunne ütleb mulle seda, et rulli kaal on vajalik selle tipumassi tasakaalustamiseks ja arvan, et mida kiirem on ritv/tipupaindelisem/Fast Action , seda vähem on vaja tasakaaluks vastukaalu.
Sellesse varianti ma ei usu, et leian proovimiseks eestist sellise komplekti, mida ostmas olen, lähen proovin ja püha tõde kohe teada. Ostan vast ikka toetudes sellele, et paljud öelnud, et see tokk ja see rull on nn perfect match ja siis saan teada, kas ma olen nõus sellega