Sinnasõit sujus viperusteta, poolitasime sõidu 800+700km magades öö mökis. Teepeal tervitasin nii mõnigi kord hea sõnaga itella smartpost soomet, kes suutis 5 päevaga mu tellitud nööri siiski helsinkisiseselt ära toimetada ja sain sellekohase sõnumi, kui olin jõudnud põhja norra. Lohutuseks olin endale ühe teise nööri suveniiriks ostnud tee pealt. Esimene kohaloleku päev möödus molutades.
Järgmist päeva alustasin sellega, et viisin kaks blondiini baasist 20km kaugusele ja lasin koos jalgratastega välja autost seiklema ja võtsin ise ühe lihtsa tuttava järvesüsteemi. Tuuline, külm, mitte mingit pinnaskäimist terve valge aeg kuni pimedani, kuigi pinnas oli ülevalttuulekallastes daddylonglegi ja ühte teist sitikat. Tampisin uppuvaid ja strippasin hiiresuuruseid pinnakaid aga nagu kaevus. Vahepeal puhkasin, vedelesin, õgisin marju, käisin päeva teises pooles kahe uue järve ääres ära. Seal ühe puhkepausi ajal kuulsin alguses ühte pinnaskäimist, pärast nägin teist, kõige ligilähedasem putuk oli sipelgas, lasin ulpida sellel, ise madalt pikutades, strippasin vaikselt, trikitasin, meeleheites ujutasin ka suuri hirvetuuste, mitte sttagi, tulin ülemistest järvedest allapoole, suurem järv oli jäneses, tampisin kõvas tuules käigukastiõngega ja lõpetasin hämarduva päeva ilusa kena nulliga. Jalalihased loomulikult valutasid nii, et sai kohe pikema jututa aru, et mägedes kõndinud pika päeva.
Kuulasin õhtul blondiinide(naine ja tütar) jutuvada seiklustest , sõbra ookeanipüügimuljeid, omaette mõtlesin, et mis te kekkate, mul juba esimene korralik null käes.
Järgmine päev läksin semuga ookeanile, et aidata ta natuke paadi , varustuse ja kajaka häälestamisega järje peale, kiskusime kilopluss hysekolle ja pooles päevas lasin ennast kaldale panna ja läksin omi kalu kontrollima. Saagiks 0, seekord poolik, kuna olin ju ainult pool päeva.
Õhtul oli suuremat sorti kokkamise üritus, kuna sõber norrakas valmistas norrapäraselt tursakeeli ja raske füüsilise ja vaimse töö juurde kuuluvad ka joovastavad joogid, millede tarbimise käigus korrutatti mulle korduvalt seda, et praegu kärbseaeg nüüd küll pole, mille peale ma kostsin, et räägivad jah, a ma kontrollin kõik teesid ise, kõik jäid rahule üritusega.
Uurisin hommikul vara pingsalt ilmateadet ja mediteerisin teemal, et milleks kõik need ettevalmistused varustuse osas ööbimiseks septembris, kui ei ööbita. Pakkisin seljakoti ja peale hommikukohvi teatasin blondidele, et neil on täna kultuuriprogrammi päev ja nad külastavad ühte linna ja ja viskavad mu teepeal autost välja.
Lasin ennast paar kilti ennem mäkketõusu välja visata autost, väike soojendus mööda laugemat pinnast, mille käigus ka kohe selgus, et tokid ei ole seljakoti küljes stabiilselt ja parandasin vea kumminööriga. Poolteist tundi samblamäge ja suhteliselt lihtne kivivöönd ja olin esimese järve ääres, kus tegin pausi, pikutasin, närisin kuivaliha ja matkasin edasi. Põhijärveni jõudes nägin teisel pool mahamärgitud saanirada ja kohe tuli mõte, et nende tokkide külge saab tarbiköie kinnitada ja kallas sobis ka tuule poolest ja matkasinn teisele poole. Teepeal leidsin puupaadikorjuse aga kolme kildi peale, mis teisele poole jõudmiseks kulus mitte ühtegi rämpsu ega tuleaset. Kütet muidugi näha polnud, a tean, et talvel võetakse saanidega kaasa ja põletatakse ikka. Väljavooluojast saapaga üle ei saanud, panin kahlad jalga üleminekuks.
Esimese asjana panin tarbi üles ja tükk aega tammusin ringi, et paar ruutu siledamat pinnast leida telgi jaoks, lõpuks valisin sitematest parima ja sain ka telgi üles.Tegin omale sooja körti ja kohvi ja pikutasin tarbi all ja mõtlesin, et huvitav miks ma varem pole sellist asja kasutanud. Lihtne üles panna, saab vihma eest korraks varju minna kasvõi mudaste saabastega, kola hoida seal, süüa teha, ühe külje lased vastu maad, siis tuulevari omale ja priimusele, peaks rohkem kasutama seda.
Panin tokid kokku.
Tuuline.
Goldi pooli panin, kuiva leadri 0,22, fluoro 0,21, mille olin teepealt ostnud, 100% fluorocarbon võiks tähendada 100% käsi kalaseks.Sobrasin tükk aega wollylaadseid tuuste ja ujutasin umbes viite ja ühte ämblikku, vaikus, käed külmetasid.
Uurisin kaldaid ümber järve, umbes pool kilti püügimaad tuulepealses kaldas, tuulekallas tundus mõtetu üritus. Võtsin spinna ja pildusin ülipikki allatuult viskeid ja umbes viiekümne viske järgi vajumise pealt laks, ujutasin kala ära ja selle reisi alibikala oli olemas. Ilm oli külm, soolama ei hakanud, rookisin ära, viisin laagrisse, matsin kivide vahele vee piiri peale. Magu tigusi täis. Peksin edutult lanti õhtuni, puhkepausidel saatsin kuiva ulpima astme taha. Mitte sttagit.
Kere hakkas heledaks minema, mõtlesin, et kas minna laagrisse ära või viita veel aega, pikk pime uneni aeg niikuinii ees. Sobrasin landikarbis, pronksrohekas, nagu need teodki, see lant pole mul eriti töötanud, a panin ikka otsa.Kolmkümmend viset ja taga, ikka kaugelt jälle, seekord ebardlikult soolikas kala, värvid ilusad. Peaaegu tund vaikust, siis üks kala 20m kaldast. Uuesti 10kond viset ja kala astme pealt, ehk ca 15m ja korralik päts. Võtsin lennuka. Punase vaskkerega ämblikulaadne softhackel. Strippasin 10 heidet aeglaselt. Panin musta wolly aga lõikasin kohe maha ja panin hoopis rohelise traatkerega ämbliku ja esimese heitega laksati ära.Ujutasin mõnuga. Kala saagis pinnas lobistades poolkaart edasitagasi. Mõtlesin, et eile olin püüdnud pinnakaga 0,16ga ja täna oli mõistust panna see 0,21, mis võib ka jämum olla, kuna mälujärgi oli tõmbeks reklaamitud viiskoma. Kahe närvilise eiveeleisaaikkavistkahvata järgi sain kahva, päts rsk, putukas kah terve ja korralikult kinni oli ka. Nüüd tegin vist ainuõige liigutuse, kopsasin kala ära, torkasin ära kohe ja uus heide, sttagi, uus, sttagi, uus, taga ja tolle kalaga läks ka kõik hästi. Pühkisin kaladelt vere, klõpsasin hämarikus pildi, mõlemad 55-56 pikad.
Järgmised 30 heidet midagi ei toimunud. Mõtlesin putukavahetuse peale aga loobusin.Sisetunne ja kogemused ütlesid, et kui kaldarandis kala pole, siis pillu mida tahad.Tõmbasin kahladeluku tissideni kinni ja astusin vette. Üle 20ne heite ei kannatanud teha aeglase strippamisega. Ronisin välja, korjasin kola ja kalad kokku, läksin laagri poole, süüa ja kuuma jooki tahaks. Loomulikult panin poole tee peal kola maha ja võtsin spinna, kaugelt tuli ikka. Lõppsaldo spinna 6 ja lennukas 2. Spinnakalad ei loe, kui lennukaga saad põrsaid
mõtlesin ja lõpetasin.Soojasaamiseks tegin tuuleveskit, körti ja kuuma teed ja puhastasin kalad ja peitsin kivirägusse laotud keldrisse. Kahel põrsamal peotäis pisipaaliat sees, teistel teod. Kössitasin tarbi all aja tapmise eesmärgil, tuul andis pimedas järgi ja lõpuks ronisin oma urg tüüpi telki. Jalad natuke krambitasid aga lõpuks jäin väherdes magama.
Viiest valge, kohvi, veel kohvi, sigarett, veel kohvi, päev kirja, riidesse, tokid, minek.
Kondasin terve päeva ümber kahe järve ja tulemuseks üks kilose kala äraminek rannakividel, kala pold küll vaja aga läks koos landiga. Lennukaga 0.
Kuna imekombel oli kohati moblalevi, siis mõtlesin peale laagri kokkupanekut, et püüan õhtuse 16-18 ehk eelmise päeva kuldaja ja helistan blondidele, et tulgu hiljem järele, mitte kokkulepitud ajaks. Plaaniks see jäigi. Umbes kolmest hakkas sadama nagu oavarrest, sadas tund aega, siis jäi tibutama.Kiitsin ennast õigeaegselt kokkupandud koti eest ja kirusin ilma. Viiepaiku olin murtud mees ja hakkasin tagasi vantsima optimistlikult arvates, et pluss pool tundi kivivööndi läbimiseks on küll. Sttagi. Kivirägu oli märjalt ohtlik, võtsin tempo maha, kõllasin blondidele, et hilinen. Viimases lõpus valisin uue tee mäest allatulekuks, rohkem sammalt, kuigi märjem ja lirtsum vihmast, a mõtlesin kukkumiste peale, mis tavaliselt laskudes ka juhtuvad, et pole nii valus. Sõitsin ise tagasi, kuigi olin sigaväsind, sest oli poole tee peal kõrgemates mägedes lund puistanud maha.
Hommikune jalgrattaavastus oli ikka see, et pole siin maailmas midagi muutunud, soolapaalia on röstsaia peal endiselt sigahea.Nelja järve peal käisin päevaga, millest kaks olid need, kust eelmine sügis tuli tillusi iga viskega. Viimase järve ääres sain lumepagi kaela. Õhtul viskekäsi valutas, jalad krambitasid, sonkisin vasaku käega tooli peal istudes grillpaaliat, mis oli saanud natuke kuiv aga õllega läks alla küll. Pinnisin norraka käest õllekõrvale hea lõhekraavi välja, peaks järgmine aasta plaani võtma selle.
Hommikul aknast välja vaadates tuli meelde, et jõuluvanale kirjad kirjutamatta, ilus valge puutumatu lumi, oli öösel korralikult puistanud. Sitsisime terve päeva majas, mis oli masendavalt igav. Õhtupoole võtsime kõrge veega paadi merest ja panime kevadet ootama. Läksin pildusin merikaplekke ookeanis pool tundi, sest rohkem ei kannatanud olla.
Ilmateade lubas ülejärgmiseks päevaks kõva sadu ja otsustasime seda mitte ootama jääda. Kuigi oli konkreetne pluss, siis öösel mahasadanud lumi ei tahtnud taanduda. Panime järgmine hommik minema.
Kõrgematest mägedest läbisõidul ütlesin vahepeal, et olge vait ja ärge lobage, täiesti tõsiselt keskendusin sõidule, sest all oli suvekumm ja tee peal lumepläga.Üks kohalik läikiv uus oli ka kraavis juba. Esimese kergendusohke ohkasin Tanakandis, edasi oli lihtne, kuigi lund jätkus natuke kuni ca 300km helsinkini, niiet nibinnabin lipsasime kodupoole ära.
Ma olen rahul, et sai nii hiline aeg ära proovitud. Kõik oleneb ilmadest sellisel aastaajal, õnne peab olema, varustus peab olema hea, lollusi ei tohi teha, kõik variandid tuleb peast läbi lasta ennem, kui kuhugi mägedesse minna.
Järgmine aasta tahaks juuni lõppu proovida lisaks suvisele reisile.
- laager
. 
.
