Selle aasta tundrareis algas paanikaga, et meie kolmas ratas kukkus töö pärast ära. Mina olin resoluutne, edasi ei lükka reisi, lähen kasvõi üksi, ennemgi käidud. Naine rapsis kolmandat otsides paar nädalat, kuna teda hirmutas see aeg, mis ma munadeni vees, et üksi igav.Lõpuks lootus kustus ja naiselt tuli kokkuvõttev kokkuvõte – üksi ma ka sind ei lase ! Mina matsin selle jutu peale maha kohe lootuse, et ma saaksin üksi sniikida ühele kaugemale salajärvele, see oleks tulnud kõne alla kolmekesi või üksi.Kokkuvõttes tegime mõlemad kompromisse ja saime hakkama.
Plaan oli käia ühekorraga 5-7 päevase tuuri seljakottidega rahulikus tempos, vahepeal cämpates ja kala püüdes.Tundrasse sissemineku ja väljatuleku otstes olid atv radade jupid, ühte otsa lasime ennast sõbral autoga ära viia, teise otsa viisime oma auto, alguse ja lõpu vahel võisime siis teha, mis pähe tuleb, ajaga ennast ei pidanud kah piirama, eeldasime, et kui vaja, siis tuleme varem välja ja kui vaja, siis oleme kauem. Teisel matkapäeval, kui naine kergelt jala välja väänas, siis polnud enam midagi vaja mõelda, ekstreemsemad kaugemate soode vahel tuterdamised olid kohe välistatud, poolpiduse jalaga pole vaja ekstreemsusi otsida.Viie päevaga tuterdasime 68km gepsu järgi laagrist laagrisse, kokku 6 päeva, ühes laagriplatsis olime vihma pärast poolteist päeva.
Pika vaagimise järgi tegin mina selle reisi goretex kõrgemate tossudega ja tagantjärgi ütlen siiski ei, maastik küll lauge lainetav seljandik segamini sooga, kivirägu väga vähe aga ikkagi 3dal õhtul hakkasin igatsema tugevamat saabast tagasi. Mul oli küll läbi mõeldud, et hädaga kõnnin kahlade ja kahlasaabastega, mis on matkasaabaste väärilised aga natuke kannatades tegin tossudega lõpuni. Mõne laiema jõeületuse tegime kahladega kahekesi, saates kahlad tagasi nööriposti ja veekindla kotiga, nired paljajalu või crocsidega.
Õhtused laagrimolutamised olid thermacelliga mõnusad, sääserohu ja sääsevabad, see on täiesti toimiv seade. Oma põletusmaterjali hinna pärast ei kõlba küll päevade või ööde kaupa põletamiseks aga igal tuulevaiksemal õhtul paar tundi sääsevabadust on minu meelest väga ok.
Ainukene apsakas söögi osas oli see, et kohvi sai liiga täpselt otsa viimase päeva hommikul, oleks võinud natuke ka tagavaraks olla. Kolme päeva toidu tassisin välja tagasi, kuna natuke oligi tagavaraks rehkendatud ja sõime suht palju kala. Söögikalade hankimisega läks aega minuteid.
Muu matkavarustus oli mu meelest kümnesse, mitte midagi polnud liigset, mitte millestki ei tundnud puudust.
Putuka poole pealt juhtus see, mis pidi juhtuma varem või hiljem. Sain tuttavaks sellise isendiga, nagu Russeflue Bibio pomonae Fabricius. No esimene mõte oli, et nüüd on kõik perses, sest ma teadsin kindlalt, et mul teda karbis pole. Natuke rahunedes tõstsin püügikarpi kõik nelsonid, foamisipelgad ja hacklemustad ja kokkuvõttes polnud häda midagi.Talvel peaks siiski paarkümmend russefluet karpi siduma.
Kõige abitum tunne oli ühel õhtul, kui harjus oli aktiivse toitumise juba lõpetanud ja täiesti kaldas oli ilmsselgelt siig. Olin ühe mininiblaka ja ühe normaalse kobistanud ja ma tahtsin ühte siiga veel kindla paaniga saia peale panna ja teine sõbrale anda. Kümme ujutust, putukavahetus, kümme ujutust, putukavahetus jnejne, ma ei saanud aru, et millest ta toitub aga lõpuks vääratas ja võttis pisimusta pinnaka ära.
Noh käidud jälle.
Liikuvad pildid siin
https://youtu.be/ew94EroWh8g
. Kalal oli suurveest suht ükstapuha, võiks isegi öelda, et kala nautis seda vetemöllu, vaid suurtes käredades oli ta kadunud ja kiirelt tõusva vee ajal oli võtt olematu, samas jälle langeva veega oli kala puhtasegane. Nii korralikult paksukssöönud, lausa rasvast, kala polegi vist enne mägedes kohanud.
