Järgmisel hommikul peale, putru, kohvi, soolakala ja suitsuvorsti olid mehed jälle hakkamist täis. Kuna ilus päikesepaisteline ilm, siis läks 10 kraadises vees pesuks, karastav. Ja siis loomulikult uues lootuses püüdma. Ilm ilus, putukas õhus…ikka lastedisko. Lõbus ja ilus oli vaatamata sellele. Kalale tundus sobivat väike hall ja oliiv klinku, samuti pisike ühepäevik, mida aeg-ajalt õhus näha oli. Peale mõnetunnist püüki kohtusime laagris, aga jutt kõigil sama …. palju ja väikesed! Õhtuks tegime osade meestega plaani sõita autoga ülesvoolu, kust jõgi järvest välja voolama hakkab. Muinasjutulised püügikohad, kärestikud, basseinid, laienenud jõelõigud… mis veel tahta. Esialgu õhtul 18-20 vahel töötas väga lihtne musta dubbinguga ja musta häkliga uppuv. Kala polnud küll midagi väga suurt, aga vähemalt tegevust oli. Õhtul tõmbas tuule maha ja oi seda mulksutamist siis. Õhk oli paks putukast, mis meenutas vägagi minu karbist europa12. Kalale see sobis, aga probleem oli jälle suuremate mulksudeni küündimine. Suurem forell maiustas ilmselgelt laia jõeosa keskel, kuhu mina viskama ei küündinud. Kaldale lähemalt sai ka, aga eks suurus kannatas. See oli päev, kus ilmselgelt lendõng rohkem aktiivsust pakkus. Püük oli väga nauditav kui õhtul kella 23-ni, siis läks jahedaks, putukas kadus ja sellega seoses ka kalavõtt. Söögikalad võtsime kaasa. Üks kaaslastest oli näinud ka tõsiselt suurt kala lanti jälitamas, aga sellega ka märgid suuremast kalast piirdusid. Mis seal ikka, järgmisel päeval plaanisime natukene põhjapoole liikuda.
Hommikul viskasime laagri kokku ja võtsime suuna üles. Dikanäsi kalastuspoes tegime valiku Vojman jõe kasuks. Panime oma telgid jälle ühe puhkeonni kõrvale ülesse ja kiirelt katsepüüki tegema. Kala käis ikka võrdlemisi tihti pinnas ja seega päris lootusetu see asi ei tundunud. Sai natuke sipsitud, aga midagi erilist välja ei võlunud. Kuna kõht tühi ja õhtuks lubas vihma, siis tegime süüa ja sättisime laagri valmis. Pooled mehed otsustasid laagri lähedale püüdma jääda ja mina koos ülejäänutega läksin ca 10 km allavoolu, kus jõgi järvest väljus. Nagu saatjatest kuulsime, siis laagris kallas vihma, meil kena kuiv ilm. Ei olnud kaua vaja oodata, et ka kala hakkas tulema. Landimeestel hakkas kohe tööle forellitoonides volber, mul must luud ja red tag. Enamuses olid saagiks forellid, aga õhtu edenedes viskas sisse ka mõned kenamad harjused. Vetemöllust, kus harjus tavaliselt otsa hakkas, oli tõeliselt nauditav kala kaldale tuua. Vool võimendas kala suurust oluliselt. Jõgi oli ülimalt kena ja saime ainult väikese sortsu vihma, samas kui laagri mehed olid jälle kaltsmärjad. Kui nad vahepeal meie raadiosidet kuulma sattusid, läks neil meel päris mõruks, et ka allavoolu kaasa ei tulnud. Kohtasime ka kohalikke, kes püüdsid viskekorgiga, kus kolm putukat otsas. Forellile pakuti lillades toonides väikest kaheharulist, harjusele pisikest musta. Harjust tuli neil päris tihedalt, päev varem olid ka 2,5kg forelli saanud. Püügiõhtu oli kena, vahetult enne keskööd naasesime laagrisse ja tegime jälle öise uhhaa.
Viimasel täis püügipäeval soovisid muidugi kõik juba järvest allavoolu püüdma minna. Eelmisest päevast püük palju ei erinenud ja võttu agiteerisid peamiselt samad peibutised. Päeva eredama emotsiooni omanikuks sai Raul, kellel õnnestus kalda ääres oleva puu alt otsa saada üks korralik 50+ forell, mis jäi ka reisi suurimaks kalaks.
Hommikul peale asjade pakkimist sain veel viimaste heidetega laagri alt kena forelli. Kiirustasime Umeasse õhtusele laevale. Nagu Birgit juba mainis, siis vähendab see oluliselt Rootsi poolelt tagasisõidu agooniat. Kokkuvõtteks võib reisiga rahule jääda, on ütlemata hea tunne, kui ainukeseks kohustuseks on terve nädala jooksul kalapüük. Piirkond on maaliline. Pinnaputukatest oli soosikuteks klinku, europa12 ja väike ühepäevik. Märgadest must luud kuulpeaga ja red tag.
- Oli ilusaid kohti
- Õhtusöök
- Reisi suurim
- Viimase heite kala