Eile oli tööl veidi lühem päev. Kuigi ilm jahe ja tuuline, oli see ainuke võimalus nädala sees minna. Võtsin riski ja läksin. Tasus ära, päevikut oli täpselt nii palju, et mõned kalad pinda meelitada. Kuna lõik keeruline, siis väikseid ei püüdnudki, sest ei tahtnud putukaid kaotada. Paar 30+cm püüdsin, et tuules kätt harjutada. Seda konkreetset kala püüdsin täpselt tund aega. Käis korra pinnas - oli aru saada, et pole kõige pisem.. Jäin ootama. 15 minuti pärast käis uuesti, aga hoopis teises nurgas...jälle vaikus...KRT, kas tõesti nägi mind...? Ei...jälle pinnas, aga nüüd ainult mõni meeter minust. Kurja, mida teha...Võtsin vaikselt nööri valmis ja putuka näpu vahele. Mõtlesin, et kui veel näitab, siis heidan sinna kohe...mis mul muud üle jäi. Aeg venis ja siis lõpuks õrn rõngas veepeal. HEIDE ja putukas kukkus õigesse kohta....ei midagi - uuesti ja siis nägin, kuidas kuskilt tulid lõuad ja putukas võeti ära...tants võis alata.. Oli ka viimane aeg, sest temperatuur langes 10le kraadile ja tuule käes hakkas jube külm. Jõgi suri samuti välja, aga sellel polnud enam tähtsustki. Sest emotsioonid olid käes. Üks veidi teistmoodi pilt ka vahelduseks
