oluline on mu meelest vaadata oma silmaga, et mis sa teha tahad ja mis tulema hakkab, et palju sa seda läikivat aksenti oma seotava keresse tahad.Ma tiiva kinnitan umbes poole moodustunud pea koha pealt(kere materjale seal all pole, niiti muidugi on), siis tulen tiheda sammuga konksu aasa poole ja kinnitan suht tugevalt, siis muidugi uurin , et kuidas see tiib jääb, siis tagasi kere poole, mudin, rullitan ja sätin tiiba, mõnele liiga madalalt lösutavale mõne keeru tiiva taha olen tõmmanud, kui hakkab looma, siis tõmban niiti lahti ja suht lõdva niidiga natuke tiiva peale tulen, lootes, et nii jääb tiiva ühinemise koht kerega kompaktsem, sujuvam, lõpuks lähen konksu silma poole ja siis vaatan ainult, et mihke see pea jääb, no nunnu peab jääma.
Mitmest eraldi materjalist pandud tiiva koostamisel ma võin muidugi miskit ka valesti teha, mul sidumiskogemust vähe, igajuhul olen katsunud eelkõige korralikult kinnitada, et miskit pärast pudenema ei hakkaks. Pea katan kõigepealt liimiga, pärast lakitan, võibolla kohati ka sellega natuke kobakaks teen.
Aga , ega see ei tähenda seda , et sepp oma naha peal seda järgi proovida ei tohi . Aasta - paari pärast jõuad järelduseni ... suvistel kahehaaralistele kolm keerdu traadiga , teistele 4-5 small tinseliga , ainult suurvee suurtele putukatele 4-5 keerdu large tinseliga. Teiste sidujate uskumatuid teooriaid ei hakka praegu jutustama. 