flyfisher.ee

Üks väga lihtne sidumine.Juba paar aastat on see putuk toonud hooaja esimesed täpilised.

Tervitus üle pika aja.

Tükk aega mõtlesin ,et ka kirjutaks siia paar rida või mitte. Otsustasin ,et mis siin ikka kaotada, et kirjutan siiski. Jutt on mõeldud just kõigile, kes alles alustavad ning ehk polegi siin sõna võtnud, aga loevad siiski. Antud foorumi teema peaks haakuma mu jutuga hästi ning ehk on veidi abiks. Minul polnud tutvusringkonnas kedagi ,kes lendõngega püüdis, jõudsin sinnani ise läbi interneti – jõudsin siis ridva soetamiseni. Oskuseni sellega midagi asjalikku teha läks omajagu aega. Praegugi õpin koguaeg juurde - tundub elukestva õppena.
Kuigi esimese tutvuse lendõngega tegin 2012, siis loen oma lennukapüügi ajalugu siiski 2013 aasta veebruari algusest. Tollest päevast peale pole kordagi enam spinningut kätte võtnud - see püügiviis võlus mind täielikult. Võin öelda, et sellest päevast alates keerati mu maailm pea peale.
Tore on näha ,et siin on huvilisi, kes samamoodi selle püügiviisi leidnud.
Oma esimese küsimuse küsisin siin foorumis 2012 aastal. Pärast oma elu esimest püüki lendõngega. Siis tekkisid heitmisel sõlmed liidrisse ja uurisin ,et miks see nii oli. Sain ilusti vastused. Üldiselt on siin konkreetseid küsimusi üsna vähe. Pigem postitatakse mõned pildid, parimal juhul on ka mõned kommentaarid ja siis pikalt vaikus.. Ma tean ,et väga paljud suhtlevad omavahel telefonitsi ning seal siis uuritakse ja puuritakse: miks, millega ja millal. Eks ise olen samasugune - telefoni jutte on palju.
Minu jutu mõte on see ,et keegi pole sündinud südamekirurgiks, viiuldajaks või lendõngitsejaks. Selleks ,et nendes valdkondades tõeliselt hea olla, peab tegema ikka jube palju tööd. Esimesena võiks tunnistada, et oled ju rumal selles valdkonnas – mis pole ju häbiasi ,sest sa polegi sellega ju kunagi tegelenud. Meil on paljud pärast esimest kala kohe spetsialistid. Hetkega teatakse kõike : kuidas ja kuna. Ise püüan keskmiselt 50 korda aastas. See on maksimum, mis ma pere ja töö kõrvalt suudan praegusel ajal näpistada. Enamus püügipäevi on pikad päevad, mitte lihtsalt tund siin või seal. Ometi pärast 4 aastat on ikka väga palju asju, mida ma veel ei tea. Näiteks siin hetkel aktuaalne lõheputukas on minu jaoks praktiliselt null. Kompan alles siis esimesi piire. Ei ole ma sellega eriti püüdnud – mõned korrad kõigest. Eelmine kevad sain jões oma esimese meriforelli lõhekaga ja sellel sügisel õnnestus konksutada mõned lõhed ja üks merikas. Siinkohal jõuan oma jutu tuumani. Kui teil on kuskil keegi ,kes tunneb mingit kindlat valdkonda, siis tasub teda kuulata. KUULATA tähelepanelikult ning USKUDA, mida ta räägib. Ning siis proovida omal käel erinevaid nõkse ja nippe. Nii võib oluliselt aega kokku hoida ja jõuda mõningate oskusteni palju kiiremini kui omal käel ekseldes. Kõige aluseks on kindlasti KALALKÄIMINE. Ja kalal võiks käia PALJU. Alati saab lisada omalt poolt midagi ja kindlasti ka ajas arvamused muutuvad.
Putukad on toredad asjad, aga kui neid ei mõisteta õigesti ja õiges kohas ujutada, siis on nad suhteliselt ohutud asjad kala jaoks.
Ma mõtlesin ,et ma väga ei kiida (olen seda teinud niigi palju ), aga ilmselgelt on mind väga palju aidanud TH. Tutvusin temaga õnneks suhteliselt ruttu pärast lendõnge soetamist ja väga suuri lollusi ei jõudnudki veel korraldada ega selgeks õppida. Temalt olen õppinud väga palju. Ja mitte ainult putukate maailmas, vaid minu jaoks just kõige tähtsam on kõik nõksud ja nipid, kuidas putukat mängitada. On see kala siis jõekas, merikas või turb. Olen aru saanud ,et kui sul isegi pole see kõige õigem putukas, siis oskuslikul tegutsemisel on võimalik ikkagi kala saada, samas kui sul on putukas kümpi antud olusse, aga ei teata, mis sellega teha võib tulemus olla ilus null.
Ühesõnaga kui kellelgi on võimalus miskit mõnelt targemalt küsida või õppida, siis kasutage seda võimalust. See pole spikerdamine, vaid mõistlik viis õppida. Lõpuks saad lisada veel miskit neile tarkustele omalt poolt ja kõik on hästi. Panen siia paar pilti möödunud hooajast, sest tundub ,et enne jaanuarit ma püügile ei jõua. Edu kõigile, kes sellesse haigusesse on nakatunud. Ja kohtume vee ääres!

Jah, minagi olen spinna kõrvale heitnud kui kodu jõgedel üksi käin. Päris kõrvale veel mitte, sest sõber käib kohtades kus vesi sügav vette ronimiseks ja tahaks ka püüda ja teisi jõgesid näha. Veel ei oska võsas kaldalt püüda( Andri vaidleks vastu ja ütleks, et ma ei oska ka madalas olles midagi tarka teha) sestap ei võta ma ka lennukat kaasa enne kui see haigus sõbrale külge hakkab. Selles, et eelmisel päeval olin spinna usku ja järgmisel päeval ei tahtnud enam spinnad kätte võtta on süüdi vene plastkärbes ja üks forell kes peale viieminutilist solistamist koos putuka ja jubi lipsuga jalga lasi. Olin olukorras kus lennutada ei osanud ja spinnad ei tahtnud enam kätte võtta ja sellest oli vähe siis tuli aasta või kolme pärast oma bambusega Abdri ja nüüd ei taha ma muust materjalist ritva näha kuigi pean sest tahaks ju haugi ka püüda aga 4ja 5 klassi ritvadega raskemad putukat ei loobi.
Mikk, kirjutad et siin ei küsita. Olen siin küsinud, et kui sügavalt peaks talvel püüdma aga siiani ei ole keegi sellele vastand( ma ei mõtle kas pinnalt , keskelt või põhjapealt). Olen kuulnud, et forell ja teised kalad lähevad sügavasse talveks ja kohe nii sügavasse, et kahlakatega sinna ei roni.
Oh, krt olen juba nii palju kirjutanud, peab vist punkti panema

Tere!! Vii

Olen ka suhteliselt värske mees kuid ikkagi jääb arusaamatuks miks sa ise pead sinna sügavasse vette ronima?? Kas ei oleks lihtsam 1 heide ära õppida ja kaldalt püüda?? Sama on ka madala veega....Püüa kaldalt ja võid igalt sügavuselt kalu noppida! Täpset viidet või lehekülge ei suuda siia kohe lajatada aga minu arust oli see Sepp(võin ka eksida) kes pani mingiaeg lehekülje kus õpetati heiteid(vist Orvis). Kasutaks siinkohal ka foorumi legendaarset ütlust "otsi mõni lennukamees kes saab sind õpetada" või osale jämmil. Usun, et isegi sidumis jämmi vahelt leitakse see natuke aega sind õpetada.

Parimat.
Alar

Sügavuse vastuseks ütleks, et talvel on normaalne püüda kuskil 3,2m sügavuselt. (Y) See peaks jääma Põhja poole mitte keskele!

Mikk, õnneks pole Jaanuar enam mägede taga. Pea vastu

Kert, ei ole jah kaugel, ilmateate järgi tundub ,et sügis jätkub jaanuariski. Tähelepanekutest veel niiapalju ,et püügile minnes on päris hulga erinevaid putukaid kaasas. Erinevad uppuvad, aga alati ka mõned pinnakad (ka vastupidi päeviku ajal on kaasas ka uppuvad), sest kunagi ju ei tea. Isegi keset talvel võib kala pinnas solberdada. Üks huvitav asi, mis alguses võõrastav tundus, on see ,et ka mina seon nüüd enamus juhtudel putuka lipsu otsa alles vett nähes. Panen varustuse kokku ja kõnnin jõe äärde, ja vot siis ongi see koht ,et mis "OLUD" on. Siin palju juttu ,et soetud siia olusse ja sinna olusse. Siis ongi see nn. OLUDE hindamise koht. Kas päike või pilv, kas vesi soe või jääkülm, mis vee värv, sajab ladinal vihma või lund, kas heina täis jne. Siis valin putuka suuruse ja värvi ning mõnikord peab ka liidrit vahetama. Mingit raamatu tõde ju kuskil pole, aga sel hetkel teed mingi valiku ja see valik otsustab, kui edukas püügipäev tuleb. Kui ikka südatalvel mudlerit pinna alt vedada, siis võin kindel olla ,et see ,kes samal hetkel püüab uppuvaga põhja lähedal saab oluliselt parema tulemuse. Samuti kas on mõistlik suurveeajal kohvi sogases vees püüda mingi musta täpiga( pisikese nümfiga). Kui ma kord kurtsin ,et kaotasin hulga wollysid ühe päevaga põhja, öeldi ,et väga hea, järelikult püüdsin õigelt sügavuselt.
Päeviku ajast ka mõned meenutused, kus tänu erinevale putukale sai kala kätte. Üks juhus oli kui jõudsin ükskord ühele käredale, kus tavaliselt väikesed harjused mängisid. Otsas oli mul suurel konksul mohikan. Väikesed harjused lupsutasid, aga käreda tagumises servas rohu serva taga peaaegu päris kaldas sõi ka üks kala. Panin sinna mohikani kenasti mitmed korrad, nägin ,et kala käis all, aga ära ei võtnud. Ja nii mitmed, mitmed korrad. Lõpuks ütlesin sõbrale ,et vaata nüüd, kuidas kena harjus otsa tuleb. Võtsin mohikani ära ja panin pisikese nr 14 ( mul väiksemaid polegi) konksule seotud pinnaka. Piisas vaid ühest heitest kui käis pauk läbi ja kala küljes. Kala oli üllatuseks 1,1kg jõeforell, kellele elu kinkisin. Edasi jätkus päev mohikani rütmis. Poleks sellist kribu karbis olnud, poleks seda kala tõenäoliselt võtma saanud.
Teine lugu eelmisest hooajast, kus kasutasin ka nn. pinna alla tõmbamist. Tegu oli päevikuaja lõpuga ja üks kala reetis ennast kui nägin teda pinnas. Ta käis seal vaid korra ja kõik, aga jõudsin ära fikseerida, kus ta redutab. Redutas seekord risu all. lasin talle päevikut alla voolu korduvalt ja korduvalt. Ei midagi. Pika jamamise peale näitas ta ennast veel kord. Võttis putukaid mõni cm enne risuvaipa. Panin otsa klinkhammeri. Ei toonud samuti tulemust. Siis meenus ,et mõnikord saab kala võtma kui vedada miskit pinna alla. Kuna mul wet flysid polnud, tegin seda klinkhammeriga. Kui putukas pea risuni ujus, tõmbasin järsu nõksuga ta mulks vee alla ja putukas läbis risu esise juba vee all. PAUH ja kala otsas. Et jah olud ja veel tähtsam nende oskuslik hindamine on väga tähtsad asjad kui soovitakse edukas olla. Tihtilugu muutuvad olud ka päeva jooksul. Juba erinevad püügilõigud vajavad erinevad lähenemist. Kõik see tuleb kahjuks või õnneks ainult kalalkäikude ja kogemusega. Aga mõnikord võib ju ka mõned soovitused meelde jätta - kunagi ei tea, millal neid vaja on. Tundub, et pusimist on siin tõesti elu lõpuni, aga kus mul ikka kiire on Panen ka selle jõeka pildi, kes pisikese pinnakaga ära meelitati. Ilusat algavat pühade aega ka!!

Kevad ei ole enam kaugel ja seoses sellega küsin asjatundjatelt nõu kuidas putukaga
kiire vooluga jões vimba püüda? Kuidas edukalt putukas põhja lähedale sokutada?
Kas kasutada näiteks nööri mis on sink3? Häid pühi kõigile!

Ma proovisin paar aastat tagasi natuke tõsisemalt siirdekala püüda siirde ajal. Ma vimba palju püüdnud , hingeelu tunnen, jõgesi samuti. Tõusev kudematta kala väga kindlal kõrgusel. Vabalt ujutamisega kobad pimeduses, putuka kõrgust ei tea, saad aru ainult, et kas tuleb läbi või ei tule läbi, mis pole piisav täpsus kõrguses. Sain kõiki siirdekalu aga kalakoguseid võrreldes õngitsemisega , no pole midagi võrrelda.
Väga täpselt saab püüda läbi indikaatori, korgijupp või polytuustik, heide ülesvoolu, no loomulikult kohmakas heide, kuna kork või polytuust vahel ja nii püüadki oma platsi. Mulle see läbi indikaatori ei meeldinud, jäi selline mulje, et, eieiei, ma ei õngitse , see pole kork, see on indikaaaaator , ma püüan ikka lennukaga. wtf.
Laskuv kala on natuke lohakam ja nõus ka natuke kergitama ennast. Vahetult ennem ja peale kude kõik valged siirdekalad leebemad.Kiires voolus kui sügavust ka medratuuris nii ehk naa keeruline täpselt põhja kohal vabaujumise ujutada. Madalamas lihtsam püüda. Saareriigi madalate kraavide peal säinastsärge püüdsin see aasta ka.Tagasivoolud ja sonnide servad on lihtsam püügimaa.
Proovida ikka tasub, vaheldus.

HÄID PÜHI!