Uus mäng - tähelepanuvõime,järeldused ja teadmised.

[T.H]

Vanal heal Inglismaal kiitis Sherlock Holmes dr.Watsonile oma noort Prantsuse kolleegi sõnadega "Ta on ise märkimisväärselt andekas ning valdab kaht omadust kolmest,mis ideaalsel detektiivil peavad olema.Tal on tähelepanuvõimet ja oskust järeldusi teha.Puudu jääb ainult teadmistest ja need peaksid aja jooksul tulema." Kulda väärt sõnad iseloomustamaks ka ideaalset kalameest - oskus tähele panna,teha järeldusi ja läbi selle koguda teadmisi ning miks ka mitte neid teistega jagada.Siit ka siis selle teema mõte.Ootan siia lühijutukesi sellest,et millegi märkamisest,millegi kuulmisest kelleltki ja mingite järelduste tekkimisest hakkas midagi toimima ja toimuma.Nöör hakkas lendama,putukas toimima,kala võtma - mis iganes,ühesõnaga silmad läksid mingi koha pealt lahti.Kui tegu pole millegi ülisalajasega,siis võiks seda kõike teistega jagada,sest lihtsam on ju teiste kogemusest õppust võtta kui ise pimeduses kobada.Kõige väärtuslikum oleks kindlasti veeäärest kogetu.Nagu mängudega ikka,peaks ka midagi auhinnaks olema,seekord pakun välja midagi nii ülbet,nagu kalastuspäev minuga.Olgu selleks siis turvapüük,viidikas või sügisene merikas koos asjakohaste putukate ja minupoolsete selgitustega antud püügile.Valik jääb kalastuskaaslasele või kaaslastele.Kes minuga mingil põhjusel kalale minna ei soovi võib loomulikult auhinnast loobuda,oma jutu võiks aga sellegipoolest kirja panna,sest kellegil võib ju sellest abi olla.Kõik võivad jooksvalt kommenteerida ja küsimusi esitada.Esimese kokkuvõtte teeks kusagil mai algul,lõpu kuupäeva hetkel pole,kuna suurem hooaeg veel ees.Veel seda,et jutt võiks olla konkreetne ja asjast ja mitte väga pikk.Loodan meeldivat ja asjalikku vestlust,millest oleks teistele reaalset kasu lennukapüügil.

[T.H]

Miks ma vean pinnakat vee all? Enda lennukapüügi algusaastatel sidusin hirve caddiseid ja läksin püügile.Pinnast polnud võtud kuigi aktiivsed.Kuna ujuvust parandavat keemiat veel ei kasutanud ja sidumisvead ka kindlasti,siis mingi aja möödudes putukas märgus ja ei ujunud enam õigesti Sellist märgunud tuusti ei tahtnud veepealt aga keegi.Uueks heiteks tuli nööri enda poole lapata,sest pikka nööri ei osanud tookord veel kohe õhku tõsta.Selle tulemusel liikus putukas minu poole vaevalt sentimeeter vee all.Korraga oli kala otsas.Niipalju tähelepanekust,siit edasi tulid järeldused,et teinekord tuleks sellist asja nimelt proovida.See hakkas täiega toimima.Nüüdseks olen taolist püügitehnikat aastaid kasutanud ja pettumiseks pole olnud mingit põhjust.Nii on siis tähelepanekutele ja järeldustele lisandunud ka teadmised.Näidiseks selline lugu siis,mis avardas minu lennukamaailma.

[sepaonu]

Esimene püügihooaeg ja esimene põhjanorra reis, esimene jõgi, mitte lai vaid LAI, 3-4 juga viskeulatuses, kõrvadevahe tarkust täis - putukas peab vooluga sama kiiresti minema, no mismoodi, kohe võtab mingi vool su nöörist kinni ja teeb kõik selleks, et putukas hakkaks lohisema. Juhus andis lohina pealt kala. No edasine püügiaeg jätkus üritustega samakiiresti vooluga putukat ujutada vaheldumisi extra lohistades. Teisel jõel olin sügavalt sees, lihtsalt ülevoolu lühemaks lapates plaksjaotsas. Meelega kordus loomulikult. Järv. Jube vähe toimub. Tuli meelde, liigutame, toimus oluliselt rohkem. Isegi piisavalt lollile, kes pole mõnest üldlevind võttest kuulnud mängib elu kätte vihjed, millest kinni haarata püügi käigus.

[T.H]

Tänud sepale esimese iva eest.Tahtsin lisada veel, et tarkuseteri võib ju mitmeid olla,seega võivad kõik rohkem kui ühe loo lisada.Lugude limiiti pole.

[ZiiN]

Ma ei ole just maailma kõige vastuvõtlikum inimene igasugu "ülimate tõdede" osas. Putukate osas 2 karva siin või sealpool ei lisa minu mõistusejaoks mingit usku kui teoreetik ei suuda seda praktiliselt tõestada. Tõestus peab olema VEENEV, mitte juhuslikku laadi või subjektiivselt mõjutatav.
SIISKI mõned juhused on olnud kui tarkus on imbunud läbi skeptilise ajukoore
Enne eelmist aastat polnud ma lendõngega peopesast suuremat turba saanud, kuigi üritusretki oli olnud juba omajagu. Mitmeid kordi sai T.H-ga kaasas käidud ja toetava nullipoisi rolli mängitud. Püügitaktika osas hakkas juba vaikselt koitma milline imelik maailmavaade sellel kalal on, putukate osas suht lihtne bugger otsa ja tuld! Ükskord T.H-ga suurema turvakraavi ääres kõrvuti püüdes hakkas juba asi müstiliseks kiskuma... üks rebib juba 5-enda turva samast august kus mina viimased pool tundi ainult nullitanud.

See oli see nö VEENEV tõestus, et asi vajab analüüsi. Panime siis bugerid kõrvuti... minuoma ilus must ja T.H oma samuti, ainult umbes 5 korda kohevam. Olin oma bugeritega juba mitu aastat edukalt forelli, haugi, säinast saanud ja siis nüüd turvalontrused hakkavad selle mõne puuduva karvapärast pirtsutama?? No kui nii siis nii, sidusin endale karpi kõvasti suuremaid ja kohevamaid putukaid ja juba nädal hiljem sain ka enda albumisse vähe kobedama pildi

Edasine turvahooaeg läks juba ülesmäge ja see aasta ma juba ootan kohtumist turbadega!

P.S Endiselt ei usu igasugu müstifitseeritud karva ja värvijutte AGA olen alati valmis oma arvamust muutma kui keegi pakub VEENVAT tõestust

[sepaonu]

Tõe ja tõestusega on selline asi, et... paned punase otsa, kõnnid, pillud, paned kollase otsa, kõnnid, pillud, paned rohelise otsa, kõnnid, pillud, võtab. Nüüd tuleb mõelda, et kas värv, suurus, koht või aeg, mis nüüd oluline oli. Kui aega ja tahtmist on, siis võib ju edasi püüda punase või kollasega, neid kah närib, siis aeg või/ja koht, mitte värv. Aeg ja koht versus nad eraldi on väga raske teoreem, nad on ikka suht kokku liimitud. Pole kasu heast kohast, kui aeg vale ja kala magab, hommikuse kastega turba ei püüa, laisk kala, magab kaua. Rannailmaga teist kala ei püüa. Seega jääd ööbima teise kala lõiku, püüad hommiku teda, kui ilm ja aeg parajad, siis lähed turvale.
Selline aeg on ka suvel, kui liiga suur on liiga suur turvale ja kuuli ei taha ja läikivat ei taha. Must ja suht kribu. Ma kah karvu ei loe, a mul omad hirmud ja näiteks hästi levinud ja lollikindlal red tagil võib mingites oludes olla selline asi, et teed 8mm pikast tagist 4mm pika tagi tamiililõikuritega ja sulle avanevad rebikalaparadiisiväravad. Jõllitamisaeg on turval, vahib, mõtleb, et kas ma ikka viitsin ennast liigutada, nii tühi nüüd kõht ka pole.
Usk tekib siis, kui tõestad omale, niikaua paned otsa miskit putukat, kuni ükskord jätad otsa, sest toimib. Mulle esimesel talvel vist T.H sidus näidiseid, lõhekaid jooksu, caddiseid mõned, luua, hiire. Eelmine aasta alles panin luua otsa, ennem polnud nii palju julgust sellist asja proovida, imeasi, toimib. Hiir pikutab veel foami peal mul pole kiiret kuhugi.
Selle ziini illustreeriva turvapildi kohta ma juba inisesin

Ziini pätsikala pildi saamiseks pold muud vaja, kui öelda, et kõnni allapoole rohusaareni, seal nad praegu on. Ei ole neid käreda all ja sellealuses kanalis. Käisin samalaadses lõigus mingid kilomeetrid ülevalpool ka uurimas, saiatest on suht kindel test, pold seal kedagi. Afterparty koht ka väga ok, seal on KOLLE ka. See klaas oli üllatavalt jäik, see pilt, kus mul bambus käes, see on photoshop. Pole ujund.

See väga hea koht seal, arvestades, kui hea juurdepääs ja kui vähe käia ja suht puutumatu, kuna seda enamus kahladetta inimesi väldivad.

[Birgit]

Lisan ka ühe järelduse, teadmise juurde. Ma ise ei saa hakkama, keegi peab aitama mul turbaneedust maha võtta
Putukate osas olen palju ise katsetaja, proovija tüüp. Väga kiirelt sai selgeks, et paljud kuivad putukad toimivad tihti paremini kui need ära uputada või panna hästi madalalt vette istuma, no on tõesti päevikud jm, mis võiksid ujuda. Selles maailmas on iga kord midagi uut avastada, tõed muutuvad valeks või veel tõesemaks
Heitmise osas oli minul huvitav kogemus, kuidagi ei tahtnud alguses rullid ja spey’d välja tulla, no ega ma praegugi väga vingeid heiteid ei tee aga hakkasin kahekäelisega harjutama. Suure kahekäelisega ei saanud enam suvaliselt lahmida, toore jõuga ei pidanud üle poole tunni vastu, oli vaja tehnikale mõelda. Nüüd oled jõudnud sinnani, et kahekäelisega võin väsimata tunde püüda ja ühekäelise põhilised heiteprobleemid kadusid iseenesest. Ei julge hästi soovitada aga algajad võiksid heitetehnika parandamiseks vahelduseks kahekäelise päeva ette võtta...

[vii]

Lisan ka ühe järelduse, teadmise juurde. Ma ise ei saa hakkama, keegi peab aitama mul turbaneedust maha võtta
Putukate osas olen palju ise katsetaja, proovija tüüp. Väga kiirelt sai selgeks, et paljud kuivad putukad toimivad tihti paremini kui need ära uputada või panna hästi madalalt vette istuma, no on tõesti päevikud jm, mis võiksid ujuda. Selles maailmas on iga kord midagi uut avastada, tõed muutuvad valeks või veel tõesemaks
Heitmise osas oli minul huvitav kogemus, kuidagi ei tahtnud alguses rullid ja spey’d välja tulla, no ega ma praegugi väga vingeid heiteid ei tee aga hakkasin kahekäelisega harjutama. Suure kahekäelisega ei saanud enam suvaliselt lahmida, toore jõuga ei pidanud üle poole tunni vastu, oli vaja tehnikale mõelda. Nüüd oled jõudnud sinnani, et kahekäelisega võin väsimata tunde püüda ja ühekäelise põhilised heiteprobleemid kadusid iseenesest. Ei julge hästi soovitada aga algajad võiksid heitetehnika parandamiseks vahelduseks kahekäelise päeva ette võtta...

Oh, päev otsa ja kahekäega. Mulle aitab poolest tunnistki, et vehkimise isu üle läheks. Sõrmed paar päeva sinised oleks teised justkui sinise tindi potti kastetud

[T.H]

Kõigepealt tänud Birgitile ja ZiiNile lugude eest. Vii tabas kümnesse - pool tundi vehkida on liiast küll ja tüütab kindlasti ära - selle vastu leiab rohtu,vahepeal võiks vahelduseks püüda ja siis võib jälle edasi vehkida

[vii]

Kõigepealt tänud Birgitile ja ZiiNile lugude eest. Vii tabas kümnesse - pool tundi vehkida on liiast küll ja tüütab kindlasti ära - selle vastu leiab rohtu,vahepeal võiks vahelduseks püüda ja siis võib jälle edasi vehkida

Mida ma enam püüan kui kardan uut viset teha, et jälle nöör vastu sõrmi laksatab. Tuleks asjatundjale ritv pihku pista ja las ta siis otsib sobiva nööri ja muud vajalikud asjandused. Ehk siis saan minagi pikemalt püüda