See värviteema on muhe teema. Selle üle saab kohe tülligi minna, kui on piisavalt hasartsed tüübid...

Mina midagi ei tea. Olen varemgi öeld, et mida rohkem ma kalal käin ja mõtlen, seda lollimana ma end tunnen. Aga ma panen teile lugemiseks ja mõlgutuseks ühe väikse lõigu siia. See jutt on pärit somm Pertti Kanerva teadmistepagasist, tema olla omakorda toetunud mingitsorti uurimustele.....et on vist teada, et lõhel värvide eraldusvõime kahaneb jões. Kevadel jõkke tõusnud kala tavaliselt ju ei söö. Seetõttu kaotab lõhe suvekuude jooksul palju vitamiine, kaovad ka need, mis värvide eraldumisele mõju avaldavad. Seega, sügisel tugevad kontrastid?
Selges ja jahedas vees eralduvad värvid sellises järjekorras: sinine, roheline, kollane ja punane. Sügavas ja selges vees on sinine kõige paremini eraldatav ja punane kõige kehvemini nähtav.
Pruunis vees pöördub värvipalett vastupidiseks. Punane on näha kõige paremini ja sinine kõige viletsamalt. Seega, selges vees toimivad paremini sini-rohelised kombinatsioonid ja pruuniks värvunud vees puna-kollased peibutised?
Eks putukates on muidki mõjuavaldavaid tegureid, nagu suurus, siluett, mängitamine, jne. Eelkõige on aga putuka koht vees. Teiseks teguriks on kala viibimine sealsamas lähedal...ükskõik, mis värvi putukas ka poleks...
A muide, merika kohta ei pidavat kehtima, see raip sööb jões küll. Lisaks pidid lõhe ja merikas teinekord üleaisa lööma. Ja sellise hübriidi puhul pole üldse selge, kuidas käitub...ja vahet pidi saama teha aint asjatundja. Vot siis....
Aga mu isiklik lemmik on tume putik, et mitte öelda – must. Kui see kala seal on, küll ma siis ta võtma ka saan...
Erinevatest kalastustehnikatest loodan enim õnnele...