Nagu iga nööriga, nii ka heitepeaga on selline asi, et temal on optimaalne koht, millal tema tuleb ära saata, mitte veel juurde lasta ja loota, et pikemalt väjas, siis läheb kaugemale, sttagi, piiri seab nööri/pea olemus/profiil ja oskused. Tavaliste pikemate peadega nööride puhul minul takerdubki oskuste taha, nöör pikalt väljas, ajastus muutub ülioluliseks, no ja lõppebki asi äraputerdamisega, millele on väike kompenseeriv rohi klass kerggem nöör, pikalt väljas, jõuad hoida õhus kauem, kuna klass kergem on aeglasem nöör. Hauginööri puhul no tuleb lihtsalt ära saata, juurdesaagimine ei anna mitte midagi juurde. Mina saan oma hauginöörid visatud, heades oludes pole üldse mõelda vaja, a sttades tuuleoludes, kui tahad läbi tuule saata, siis minul on selline luulu, et kui ma nüüd extra tahan selle loopi kitsaks ajada, siis ma pean natuke varem ettepoole heitma(ise olen täiesti kindel ritva tunnetades, et peaks veel natuke ootama tagaheite lõpus

Eneseusalduse kontrolliks oleks äkki heitepeaga selline asi hea, et kui kindel oled, et nööri ärasaatmiseks maailma kõige magusam koht, siis jätad heitmata, lased nööri maha kukkuda, ritv jalgevahele ja märgid markeriga selle koha ära, kust nöörikäsi kinni hoiab. Pärast kalapüügihasardis hea vilksamisi vaadata, et märgi juures või natuke siin või sealpool see magus koht.