Haugiputukad ja rakendused

[vii]

Lisa vaakumi

[T.H]

Sepaga nõus,õhku,rasket õhku juurde!

[Madis]

No panen siis õhku juurde. Netivideodest on raske aru saada kui suur tuust tegelikult peale seotakse, omaarust hoidsin tagasi materjaliga

[sepaonu]

Ühest tõde loomulikult pole, kuidas peab tegema ja selle nullib niikuinii ära see, kuidas keegi tahab teha.
Õhku saab minu meelest lisada nii, et õhk tuleb putukale sissepoole panna. Ma räägin nüüd ainult buck + igasugune kard variandist. Need buckipundid on minul umbes naha pealt lõigates umbes +/- pliiatsijämedused, lõikad naha küljest lahti, võtad näpu vahele, no umbes pliiats(nahapoolt), nüüd sopsutad nahapoolsest otsast või kammid aluskarva välja, vaatad mida teed, hindad silma järgi, nüüd mina võtan omaarust parajalt karvapundi tipust kinni kõvasti ja tõmban mitmeid kordi nahapoolsest otsast teise käega seda karvapunti, millega eemalduvad lühikesed karvad pundist, kuna neid ma ju kinni ei hoia. Kokkuvõttes jääb nüüd alles oluliselt vähem, kui pliiatsi maht ja need karvad on enamvähem ühesugused. Nüüd on veel aega hindamiseks, et äkki ikka palju. Kere tehes on neid karvapunte mitmeid vaja, iga kord peab ise vaatama ja hindama, et kas on paras, sest oluline on mida ise teha tahad ja kuhu konkreetne punt läheb.
Osavad ja vilunud panevad selle bucki konksu peale peale fikseerivat keerdu näpu vahelt punti lahti lastes. Mina nende hulka ei kuulu, ma panen kaks keerdu ja kui tahan, et ringiratast võrdselt oleks, siis jaotan võrdseks ja pingutan, kui tahan, et alla ei läheks samapalju, siis jagan ebavõrdselt, kui tahan, et kuskil oleks ainult üks viiruke kindlat värvi, siis püsigu seal.
Kui nüüd see buckipunt niidiga korralikult kikki tõmmata, siis tekib vihmavari, õigemini vihmavarju raam. Sinna raami peale pannakse karda, mis osaliselt läheb raami vahele. Nüüd järgmine vihmavarjuraam, jälle ka karrapundike, no enam ei taha kõik raami vahele minna, karvad tihedamalt, ruumi vähem, juba on neid karraseltsimehi, kes kobisevad, et kuhu sa trügid, see on minu koht. Hästi tühja putukat tahad, siis kida poolt tulles mööda konksusäärt lisad küll karda aga mitte liiga palju, kerge takistus, kere, värv ja suurem kogus karda konksuaasapoolt, mis ilmselgelt jääb väljapoole.
Vihmavarjude nurga, tiheduse ja omavahelise kaugusega saab mängida. Hõredamad rohkem kikkis raamid ja mõõdukalt karda ja ongi õhuline.
Kogu see jutt on mõtlemiseks, kui plaanis teha kohevat putukat, õigemini illusiooni kohevast putukast, tegelt petukaup õhust.

[sepaonu]

Räägitakse, et havi täiesti kartmatu kiskja ja ei pea põdema, et ära hirmutad. Krt ma oma kogemuse järgi ütleks küll, et alati see nii ei ole. Mis arvate kas, liiga lühike liider selles mõttes võib halb olla?
Sõber tõi 3 kilomeeetrit haugiliidrit, pakil 0.465, supleriga 0.48. Pole veel katsetanud aga peaks asja ära ajama, seda rsk vist

oleneb vast sajast asjast ja püüdja omast nägemusest ja eelistustest aga mulle on 0,48 täpselt vähe, ma koonusleadrit ei kasuta hauginööril, otse heitenööri seon fluorojupi , mulle sobib 0.6 kõige paremini ja sobib ka 0,7, see pole mingi tõmbetugevuse vaid jäikuse teema, rullist tõmban käed laiali, mis on umbes 140-150cm ja sõlmed natuke kahandavad seda pikkust, tross on umbes 20cm.Kui ma trossi ei kasuta, siis vahetan uue fluorojupi , kui vana on 80-90cm. Mingisugust sellist asja ei tea küll, et haug nööri või midagi muud kardaks. Järgijooksmised ja kõhklused haugi puhul on tavalised, landi või putuka ärapõlgamised, ma kunagi landimehena suht palju meres püüdnud, samamoodi pipardavad, vahest mitu tuleb järgi, vahest kakeldakse landi pärast, sama putukaga, jälitab, mediteerib, et kas kõht ikka on piisavalt tühi, kas ta ikka tahab seda jms Nii landi, kui ka putuka puhul on võtmesõna paus. Jergid ja suspid on üles ehitatud pausile.Paus paneb võtma. Ujutamiskiirus on kah tähtis, õige takt selgub katsetades.

Endiselt on palav ja paha, kuhugi veel haugile joosta ei taha, võibolla naisega kayakitama minnes teen ühe argliku katse, et mis meres näha ka on. Loodan, et see aasta tuleb ikka kahlajale parem ja roostikud kuivale ei jää.
Paar trossi sidusin juurde, mõne putuka.

RK

ma lasen kuuma kraanivett peale ja jätan kuivama paberi peale

kuivast peast

kuidas õhk sisse panna

[sepaonu]

Pinnakakatsetus kah, keresse on fläsa alla ujuvat dubbingut seotud, foam on 4mm, konks 811s # 2/0

[sepaonu]

seda ja toda ujutamiseks

[sepaonu]

ostsin prooviks teist konksu, täitsa sümpaatsed, pildil TMC 811s 2/0 ja gamakatsu F314 2/0 , no ja siis masendavat päikselist ilma kannatades mis sa siin ikka teed, ikka uusi testputukaid seon, murdjatega ju igav püüda

[ZiiN]

Tegin järgmiseks nädalaks paar Sepa stiilis putukat ka... nüüd on miljon dollari küsimus, et kas see sügis võtab kuldset või hõbedast või on haugil täiesti savi nagu eelnevatel aastatel

[sepaonu]

sepa stiilis.... , jajah, stiilsed oleme me kõik
Tegelikult on vist üks koht, kust need lained võnke said Bob Popovics ja bulkhead deceiver. Mina konkreetselt sain tõuke selliselt mehelt nagu Jari Koski ja kõik slinkilaadsed asjad jäid tolmu koguma. Minu meelest on bucktaili ja flashabou laadsete segu geniaalne kooslus.
Minu silmale ilusad putukad Mikul, a sa jäta veel natuke rohkem õhku sisse, jäta langevarjupuntidele pikemad vahed sisse, nii, et viimane lõpetus on konkreetselt vastu konksusilma, proovi, äkki meeldib.
Miljoniküsimusele muidugi vastust ei tea, a mul tegelikult hõbedat suht vähe, enamus valgest hoopis pärla, mis on minu meelest palju loogilisem, kui konkreetne hõbe. Teise miljonivärvi kohta ütleks, et enamvähem selge veega landivärv sügisel on mul olnud kuld-must, a ma ei tea, miks ma pole musta rohkelt pannud.
Need tuumapõrsakraega on minul toiminud, eelmine aasta hilisem aeg, valge-pink, valgesinisesegu-pink, ühte meest tean veel, kes selleni on jõudnud. Viimases jäävahelpüügi ajal pärla-sin-purple.
Minu meelest on täiesti savi, kui väga koostöövalmis on, hea võtt, närib kõike, päheviskamise küsimus. Vähe sitema võtuga on päeva värv, vat siis on hea küll, kui on suuremast karbist sobrada ja leiad tegija. Üks faktor on vast vääramatu vat tema tahab täna seda ja teine on see, et mis söödakala parasjagu menüüs on. Ühe mehega rääkisin, ütles ühes kandis suht palju emakala sees, mõne tumedama kollapronksi ka sidusin igaks juhuks proovimiseks.
Homme neljapäevasele tuurile luupäid ahistama.