oma tähelepanek on, et need luupead on piisavalt ahned, et kõik omale suhu ahmida, korralikku peotäit buckki oluliselt keerulisem suust harutada, kui säästukummisaba.
See pruunikas võiks minu nägemuse järgi kõri läbilõigatud emakala teeselda meres, eelmine aasta täitsa korralikel haugidel oli suht kribu emakala sees, isegi tegin mõned tumedamad aga ei käivitunud neist ükski liiga hästi, peab veel katsetama
Just mõtlesin ,et kisub sinna landipüügi maailma. Püüakski nagu omal ajal silikoon landiga. Kusjuures olen tähelepannud, et mida väiksem haug, seda rohkem putukat rapib ja hekseldab, suurematega läheb reeglina lihtsamini.
Eks need püügiviisid nakatavad üksteist vastastikuliselt niivõrdkuivõrd. Ma arvan, et 15 aastat tagasi nägin ühel kalastusmessil zonkeri riba voblerile selga liimituna, viskeputukas landimeestele vast kah 10+ aastat olnud, meil vast viskeliits laiemalt kasutusel 5+ aastat kindlasti, samakaua vast jigikonksu ja volframpeaga putukas lennukameestel popp olnud, magic head putuvärgis katse vobleri mängu putukamajandusse tuua, tänahommikunegi mistpooli moluraamatu reklaamiprääksatus https://mistpool.com/product_info.php?products_id=3092 https://mistpool.com/product_info.php?products_id=1957
jms annavad ikka märku, et inimestel tuleb järjest uusi ideid, niiet tsernobõli sipelgal ja ultramoodsal kummiribade ja silikoonsabadega haugiputukal suurt vahet pole, osad tehismaterjalid on ka ju üldtunnustatud paremate omaduste suhtes, kui looduslikud.
Täna oli tegelikult plaan turvale sõita. Hommikul oli uni aga nii magus, et äratus läks kinni ja seega pikal sõidul kriips peal. Kuna viimasel ajal on kalalkäike piinlikult vähe, siis kuhugi pidi minema. Merekala proovima - tehtud! Jõudsin suht hilja ja olin arvestanud ,et jõuan näiteks kümnendana - minu jaoks oli üllatus suur, et ees polnud kedagi ja ei näinud ka terve püügiaja vältel ühtki hingelist. Vesi oli hea, ilm samuti. Püüdsin pool päeva ja selle aja jooksul miskit ikka toimus. Paar 10cm forelli tundsid lõheputuka vastu huvi (kuigi suurus oli 1/0). Teise osa püügiajast sisustasin toruputukatega, need sain suvel T.H-lt kingiks. No olin neid veidi proovimas juba käinud, aga täna siis sai mõned kalad ära ka konksutada. Ühes magusas kohas sikutas hommikul keegi nööri. Päeva lõpetasin samas kohas ja üritasin uuesti. Seekord torukaga. Kõigepealt selline tegelane, kes pildil ja üks heide hiljem oli ilus kala küljes. Vee peal ta igatahes ei käinud ja lahkus enne kui ma teda nägin. Lõpuks sealt veel üks pisike. Edu!
Minu jaoks üks esimesi korralikumaid kogemusi toruputukatega.